Kuidas reisida käsipagasiga?

Vahel tundub mulle, et olen poole oma elust elanud käsipagasis. Loomulikult, ka mina alustasin kunagi reisimist hiiglaslike 30 kiloste kohvritega, mida ühe käega tassida ei jaksanud. Kui kahe nädala möödudes avamata kohvri jälle lennukile tassisin, mõtlesin ainult, et oli nüüd seda siis vaja… Isegi sagedane rändamine ei suutnud mind ümber kasvatada. Ikka oli tarvis kaasa vedada 7 kleiti, 4 püksipaari, 2 seelikut, hommikumantel, terve laadung kosmeetikat ja 4-5 paari jalatseid. Nädalaks-kaheks. Selge see, ühel hetkel mõistsin ju isegi, et iialgi mul kogu seda kupatust vaja ei läinud. Päriselt muutus mu pagasi suurus koos rändamise stiili (ja eluga).

foto-56

Minu esimesed seljakotireisid olid tagantjärele mõeldes koomilised. Talvisel ajal mööda Suurbritanniat hääletades olin seljakoti nii raskeks pakkinud, et ei jaksanud sellega sammugi astuda — kusjuures sooje riideid polnud ikkagi kaasas. Aasta hiljem sättisime kaaslasega end pikemale reisile: ostsime ühe otsa pileti Vahemere äärde ja hakkasime seljakottidega sealt Eesti poole hääletama. Loomulikult nägi pool reisi selline välja, et vaene Sander kandis kaht matkakotti, sest mina enda oma… ei jaksanud.
Aga elu on õpetanud! Viimastel kordadel on mu kott koos riiete, magamisvahendite ja hügieenitarvikutega kaalunud vaid 5kg. Kui lisan arvuti ja fototehnika, jõuab koti kaal tavaliselt 8-10kg kanti. Oleneb, kui palju tehnikat kaasa vean. Aga palun väga, tänased ja tulevased käsipagasi-reisijad: siin on minu kuldreeglid, mille abil ka minimalistlikud reisid lihtsamaks teha.

Mugav käsipagas!
Kõige olulisem osa käsipagasi juures on… muidugi pagas ise! Pole isegi vahet, kas rännata kohvri või seljakotiga, tähtis on vaid see, et pagas ise reisija vajadustele vastaks. Kohver-seljakott võib vabalt olla ka ränduri kõige kulukam vara, sest selle kvaliteet ei saa kannatada — kott on ju kaaslane pikkadeks reisideks ja lugematuteks kilomeetriteks. Mul olnud terve hunnik erinevaid seljakotte üsna varieeruvates hinnaklassides, kuid nüüd olen tõesti leidnud koti, mida võin vajadusel kuu aega järjest seljast võtmata turjal kanda. Enne seda oli mul pidevalt jama: kord rebenesid koti õmblused keset reisi nii lahti, et enam kotti kasutada ei saanud, teinekord oli kott isegi paarikilosena nii raske ja ebamugav, et seda kanda ei suutnud. Aga nüüd olen rahul! Ausalt ka.

Kombineeritavad riided
Teine rusikareegel puudutab reisil kantavaid rõivaid. Naistele on üks paar pükse, üks seelik, kaks pluusi ja üks kleit täiesti piisav kogus riideid, et mõned nädalad hakkama saada. Seep ja vesi pole ometigi maailmast otsa saanud, et kantud esemeid iga paari päeva tagant värskendada. Seega tasub heaga jätta koju kõik „äkki mul on selle tuju“-tüüpi riided ja võtta kaasa ainult funktsionaalsed ja mugavad esemed. Kui tunned end oma rõivastes hästi ja kotilukk mahub ilusti kinni, on hea reis ju sisuliselt garanteeritud.

Miniatuursed kogused: see kehtib kõigele
Teate ju küll, reisil olles on kõike vaja, aga ainult natuke. Ma olen tõesti ainult nii palju asju kaasas tassima, kui vaja läheb – isegi šampoonipudel pole enam 100ml, sest nii palju mul seda lihtsalt ei kulu. Pigem mahutan kõik vedelikud 20-50ml anumatesse ja kannan hoobilt väiksemat raskust õlgadel. Märkmiku-reisipäeviku asemel võtan kaasa paar paberilehte, kuhu vajadusel märkmeid teha, sest niikuinii ma pikki perioode käsitsi kirjutades ei veeda. Raamatute tassimisest olen ka ammu loobunud! Vanasti vedasin ikka 4-5 raamatut nädalaks ajaks kaasa ja kirusin end terve aja. Täna kannan tuhandet raamatut oma e-lugeris ja lisan kotile kaalu vaid saja grammi võrra.

Elektroonika?
Nii minu õpingud kui töö keerlevad täielikult elektroonika ümber. Sülearvuti, nutitelefon, e-luger, diktofon, peegelkaamera koos objektiividega, seikluskaamera oma vidinatega – need on minu kõige elementaarsemad tehnikavidinad, mis regulaarselt kasutuses on. Kokku kaalub kogu kraam üle kümne kilo kindlasti, seega kerge koti täidavad need kiiresti. Hea uudis on aga see, et kõike ei olegi alati vaja! Vahel on mõnus ka arvuti ja kaamerad koju jätta ning ainult nutitelefoniga kõik oma asjad ära ajada. Või veel hullem mõte – äkki peakski vahel reisile lihtsalt puhkama minema?

Mida teha Istanbulis?

Eelmise aasta lõpus jõudsin ka Türgit külastada. Osalesin Kesk-Türgis ühel täiendkoolitusel ja sättisin lennuajad vastavaks, et Istanbulis samuti mõned päevad veeta. 2017. aasta lemmiksihtkohtade postituses mainisin, et olin seda reisi pikalt edasi lükanud – pikka aega ei olnud Türgi minu jaoks kuigi ahvatlev sihtkoht. Ühel hetkel sai aga ajaloo- ja kultuurihuvi minust siiski võitu ning võin täna selle üle südamest rõõmustada. Mul on Türgis palju häid sõpru, kes on Istanbuli taevani kiitnud. Mis siin salata, mina seda kiidulaulu uskuda ei tahtnud. Eeldasin, et tegu on Marrakechi-sarnase räpase ja lärmaka linnaga, kus igal sammul püütakse sind petta ja röövida. Mõneti lausa tore, et mul nii madalad ootused olid – seda suurema üllatuse osaliseks sain, kui sattusin värvirikkasse ja tasakaalukasse Istanbuli.

Türgi-6
Klassikaline Istanbuli vaatepilt

Mul jääb Istanbuli kirjeldamisel sõnadest puudu. Linn oli elav, kuid mitte lärmakas; rahvarohke, kuid mitte ahistav; ülevoolav, kuid mitte pöörane. Seal ei olnud Lähis-Idale omast kaost – olgugi, et tegu on ühe maailma suurima linnaga. Meeletu 15 miljoni pealine rahvastik ületab peaaegu kõik meile tuntud suurlinnad, kaasa arvatud Moskva, New Yorgi ja Delhi. Istanbul on tõeline metropol, kuid on suutnud säilitada idamaadele omase külalislahkuse ja heatahtlikkuse. Esimest korda sinna sattudes on segadus aga kiire tulema – mida selles hiiglaslikus linnas külastada? Kui aeg on piiritletud, siis saan soovitada järgmiseid punkte:

Vaata üle Sinine mošee ja Hagia Sophia
Istanbuli kaks kõige tuntumat vaatamisväärsust on oma kuulsuse igati ära teeninud. Massiivsed Sinine ehk Sultan Ahmedi mošee ja muuseum Hagia Sophia on olulised ajaloo- ja arhitektuurimälestised. Mošeed saab külastada igaüks, ebasobiva riietuse korral antakse naistele isegi pikad seelikud ja pearätid mošee poolt laenuks. Tegu on tõeliselt luksusliku pühakojaga, mille kuninglikkust on raske hoomata. Hagia Sophial on huvitav taust – see on teeninud nii basiiliku, kiriku kui mošeena ja on tänaseks muudetud muuseumiks. Ausalt, kui Istanbulis on vaid paar päeva aega, siis need kaks koos väinatuuriga katavad juba suure osa tähtsatest vaatamisväärsustest.

Türgi-3
Imekaunis Sinine mošee

Sõida Bosporuse peal
Kui värvilisi maju, kitsaid tänavaid ja häid inimesi võib veel mujaltki leida, siis Bosporuse väin eristab Istanbuli teistest omataolistest. See pole pelgalt jõgi, mis linna kaheks jagab, vaid meeletu maailmajagusid lahutav väin. Kuna Istanbul asub mõlemal pool väina, nii Euroopas kui Aasias, on Bosporuse peal tihe praamiliiklus. Nii võib isegi ühest linnaosast teise sõitmine muutuda tõeliseks lõbusõiduks. Bosporusel on imekaunid vaated linnale, näidates ühe silmapilguga kogu Istanbuli. Kujutan ette, et suvisel ajal mõjub praamisõit meeldiva värskendusena, jahutades päikesest kuuma nahka. Vaid mõne euro eest on võimalik sõita ka turistipraamiga, mis teeb põhjaliku ringi väinale peale ja tutvustab merelt kõiki Istanbuli tähtsamaid vaatamisväärsusi. Kes meresõitu armastab, sellele tungivalt soovitatav käimine!

Türgi-1
Tormised pilved Euroopa kalda kohal

Jaluta vanalinna tänavatel
Ma ei ole selline reisija, kes tahaks pikki päevi täpse ajakava järgi ringi joosta. Mulle meeldib, kui mul on ka reisil olles võimalik elu rahulikult võtta ja linnukeste tõmbamise asemel sihtkoha atmosfääri tundma õppida. Istanbuli ei saa tundma õppida, ilma rahulike jalutuskäikudeta vanalinna tänavatel. Istanbuli vanalinn on imekaunis, täis kitsaid käike, munakivitänavaid, värvilisi kivimaju, tänavamuusikuid, baare ja kohvikuid, suminat ja naeru. Tänaseks vanalinnaks kutsutakse kunagise Konstantinoopoli alasid. Iga õhtu Istanbulis on sume suveõhtu, seda enam, et seal hakkab elu alles pärast päikeseloojangut pihta.

Külasta Anatooliat
Istanbuli Aasia-osa ehk Anatooliat peetakse tihti nii kaugeks, et ei hakata sinna sõitmisega ennast vaevama. Tegelikult toimub ka Bosporuse peal tavaline ühistransport, praamid väljuvad iga paari minuti tagant. Kui Istanbuli Euroopa pool on rahvarohke, läänepärane ja turismile suunitletud, siis Anatoolia on selle vastand. Aasia poolel on suures osas türklased, kes lihtsalt elavad oma igapäevaelu. Kui mõni Istanbuli külastaja tahaks näha „tõelist Türgit“ või „tõelist Istanbuli“, siis ei saa Antoolia kontraste Bosporuse teise kaldaga võrdlemata jätta. Loomulikult on seegi vaid killuke hiiglaslikust Väike-Aasiast, kuid huvitava elamuse pakub see siiski.

Türgi-2
Vaatepilt igas sadamas – hulk sädistavaid inimesi, letid maisitõlvikute ja Türgi rõngassaiade simit’idega

Joo teed
Ilma naljata! Tee joomine on Türgi kultuuri lahutamatu osa. Kanget musta teed juuakse miniatuursetest kellukakujulistest klaasidest, mida tuleb ülaservapidi tõsta. Tavaliselt tee sisse suhkrut ei panda. Auravat jooki ei kummutata kunagi alla, vaid seda juuakse aegamisi, pisikeste lonksude kaupa. Enamus söögikohti pakub pärast einestamist tasuta teed. Sellest keeldumine võib lausa ebaviisakas olla, eriti kui teenindajatega on hästi jutule saadud. Teed serveeritakse ka kõige väiksemate tänavanurkade peal, hinnaga 1-2 lirat (0.2-0.4€) klaasi kohta. Kõige iseloomulikum vaatepilt on tänaval laua taga istuvad vanemad härrasmehed, kel sigaret hambus ja teeklaas käes, püüdes üksteisele tavla-mängus ära teha.

5 soovitust Lähis-Idasse reisijale

Lähis-Ida võib eurooplastele tihti tunduda hirmuäratav ja ohtlik. Küsitav julgeolek ja teravad kultuurikogemused ei kõla just ahvatlevalt, isegi kui huvi sinna reisimise vastu on. Mina olen tänaseks päris mitu aastat Lähis-Ida vahet käinud. Esialgu sattusin sinna kogemata, viimasel aastal juba teadlikult. Reisiseltskondi on ka igasuguseid olnud – poolvõõraid, lähedasi sõpru, pereliikmeid. Naljakal kombel on mu kaaslaste kultuurišokk olnud tihti suurem kui minul. Või siis on nemad sattunud palju suurematesse sekeldustesse. Alles hiljuti mõistsin, et sel on põhjus – olen eneselegi märkamatult võtnud omaks teatud maneerid, mis mul Lähis-Idas mõnevõrra sulanduda aitavad. No nii palju, kui see heledate silmade, peegelkaamera ja seljakotiga võimalik on. Et tulevaste seiklushimuliste reisijate vaeva natuke vähendada, panin kokku enda peamised soovitused Lähis-Idasse reisijatele. Kuidas käituda, mida teha, kellega rääkida? Mina tean!

 

Iisrael-3
Esimest korda Lähis-Idas: trotsimas keskpäevast kõrbekuumust

 

1. Ära vaata inimestele silma
Islamistlikes riikides on silmadel suur tähendus. Silmade kaudu käib armastus, vihkamine, õnnistamine, needmine. See tähendab, et igal silmavaatel on mingi tagamõte ja võõrad inimesed võivad meie juhuslikult visatud pilkudest liiga palju välja lugeda. Eriti kehtib see vastassugude vahel: silmsideme loomist peetakse lähenemiskatseks, mis annab loa teisel sinuga vestlusesse astuda. Seega, kui soovid möödujatega tutvuste sobitamist vältida, tasub oma pilk diskreetselt mujale kinnitada. Tegu on keerulise ülesandega paljude inimvaatlejate jaoks, kes armastavadki tänaval sõnatuid kontakte luua ja inimesi pikemalt jälgida. Lähis-Idas võib tehniliselt sedagi teha, kuid tulemuseks on inimhordid, kes kõik järsku suhelda tahavad. Kusjuures, see reegel kehtib ka idamaistel turgudel ehk bazaaridel. Kui kauplejad muutuvad liiga pealetungivaks, tasub kategooriliselt silmsidet vältida; nii on neil oluliselt keerulisem kliendile läheneda.

2. Vaheta raha kohapeal
Mingil põhjusel usuvad kõik eestlased ustavalt, et eurod tuleb juba Eestis välismaiseks valuutaks vahetada. Väga tugeva valuuta ja stabiilse majandusega riikide puhul võib see isegi tõsi olla. Lähis-Idas pole aga tugevast valuutast ega stabiilsest majandusest juttugi, seega on nende jaoks eurod väga hinnas. Üldiselt on ka Lähis-Ida lennujaamades parem vahetuskurss kui meie pankades või vahetuspunktides. Kõige parema kursi võib leida aga tänavaputkades, kus konkurents suurem on. Nii võib kursi pealt säästa isegi mitmeid sadu eurosid. Tasub ainult tähele panna, et vahetuspunktid oleksid ametlikud ning kontrolliksid sinu nähes summasid ja raha õigsust. Ühe korra olen häda korral pidanud vahetama tänaval suvalise inimese käest raha, kuid siis hoidsin ka kulutades hinge kinni, kas ikka raha päriselt kehtib. Pangaautomaate ja kaardimakseid püüan välismaal aga üldjuhul vältida, need on kallite teenustasudega ja kohati ka kaheldava turvalisusega.

3. Austa võõrast kultuuriruumi
Lähis-Ida on valdavalt religioosne piirkond ja sellest tulenevalt ka üsna konservatiivne. Mõned kombed on riigist olenemata universaalsed. Pühakodasid külastatakse pikkades rõivastes (põlved ja õlad kaetud, mošeede puhul täispikad rõivad) ja naisterahvaste puhul kaetud peaga. Tänavareeglid on üldjuhul leebemad, kuid ka seal tasub kohalikku moodi jäljendada. Avalikult ei tasu halvustada kohalikke elamisviise, isegi kui need naljakad tunduvad. Kõige delikaatsem teema on loomulikult religioon, millest rääkimist eestlased igal võimalusel väldivad. Idamaades on tegu aga elementaarse küsimusega, millele vastamata ei saa vestlusega edasi minna. Nimi, päritolu ja usuline kuuluvus on uue tutvuse baasteadmised. Seega ei tasu ära kohkuda, vaid peenetundeliselt enda vaateid tutvustada.

Iisrael-1
Tüüpiline Lähis-Ida turutänav: inimesi on nii palju, et ei pääse liikumagi; kusjuures pidevalt üritab keegi sind rajalt maha võtta, et kauplema hakata


4. Tunne kauplemisreegleid
Kauplemine ja Lähis-Ida! Kas pole mitte ikooniline kooslus? Keegi meist ei kujutaks ette idamaist puhkust, kus keegi koguaeg midagi vägisi maha müüa ei ürita. Loomult introvertsete eestlaste jaoks on pidev kauplemine väsitav ja ahistav. Lähis-Idas on kauplemine aga parim osa elust – tegu pole pelgalt tööga, see on ka nende meelelahutus ja sotsiaalvõrgustik. Parim kauplemisnipp ongi sotsiaalsele aspektile rõhuda. Kui oled müüjaga paar sõna juttu rääkinud, tahab ta juba hinda alla lasta. Näita rahakoti vahelt oma pruudi või laste pilte ja saad veelgi parema hinna. Paku seljakotist Eestist toodud kommi ning võid kauba peaaegu tavahinnaga taskusse pista. Lähis-Ida kaupmehed on välismaalastelt siiralt huvitatud. Samuti meeldivad neile inimesed, kes hästi kaubelda oskavad. Rusikareegel? Paku letihinnast 1/3 ja proovi umbes poole peal kokkuleppele jõuda. Kui kaupmehed liiga kiiresti nõustuvad, pakkusid endiselt liiga palju, kuid siis enam hinnas alla ei saa minna. Kui aga kuidagi kokkuleppele ei jõua, tasub proovida kauplemisklassikat: täna viisakat ja jaluta ilma pikema jututa minema. Küll näed, et juba viienda sammu peal kutsutakse tagasi ja soovitud hind on käes! Minu jaoks on see alati keeruline – kaubeldes tunnen, nagu rööviksin inimestelt nende viimasegi sissetuleku. Tegelikkuses on hinnad aga kõvasti õhku täis puhutud ja keegi ei loodagi kaupa täishinnaga maha müüa.

5. Valmistu kuumalaineteks
Suvine Lähis-Ida on karm. Seda enam, et suvi võib neil kesta ka 9-10 kuud järjest. 40 kraadi ringis keskmine temperatuur koos seniidis päikesega ei ole põhjamaalastele kerge. Mõnda asja olen hakanud seal viibides tõeliselt hindama. Esiteks, päev läbi toas konditsioneeri all hinge vaakumine ei ole mingi häbiasi. Seda teevad ka kohalikud ise – nad veedavad kuumad päevad siseruumides ja lükkavad kõik välistoimetused õhtusse. Päris elu hakkab alles peale päikeseloojangut, kui temperatuur taaskord inimlikud mõõtmed võtab. Kui õue minek on vältimatu, peaks muidugi veepudel endal alati kaasas olema. Lisaks olen isiklikult kiindunud Lähis-Idas peasalli kandmisesse. Kõikides riikides pole see sugugi kohustuslik, kuid päikese eest paremat kaitset ei leia. Lisaks on Lähis-Ida linnades traditsiooniliselt kitsad tänavad, mis pakuvad varju ka kõige kuumemal ajal.

Iisrael-2
Kitsad Jeruusalemma kõrvaltänavad, kust võib igal hetkel varju leida

Nagu näha, ei pruugi mul Lähis-Idast rääkima hakates jutt otsa saadagi. Selle piirkonna juures on palju huvitavaid nüansse, mis reisimist mõjutavad. Enamiku neist saab aga koha peal kogemustega kätte. Ka ülaltoodu ei kehti kindlasti iga inimese igal külastusel. Pigem on tegu sõbralike soovitustega, millest ise oma esimestel reisidel puudust tundsin. Loodan, et sellest on kasu!

2017. aasta lemmikud sihtkohad

2017. aasta on olnud minu jaoks tõeliselt revolutsiooniline. Pooleldi juhuste kokkulangemisel leidsin hea sümbioosi reisimise ja töötamise vahel. Sel aastal ei ole ma mitte ühtki päeva füüsiliselt tööl käinud, kui välislähetusi mitte arvestada. Selle asemel on saanud mu sülearvuti sügavustest ka töökoht, mis mind nüüdseks aasta aega on elus hoidnud. Mis siin salata – naudin oma asukohavaba elu väga ja olen tänu sellele saanud  taaskord sel aastal mõnuga reisida. Kui mu arvutused mind alt ei vea, veetsin 2017. aastal täpselt 99 päeva välismaal. Seega olen järjepidevalt juba kolmandat aastat 3-4 kuud aastast rännanud. Sügisel proovisin veidikene tuure maha võtta, kuna uuesti täisajaga ülikoolis hakkasin käima. Päris hästi see aga ei õnnestunud, sest siiski sattusin vähemalt korra kuus kotti pakkima.

Põnevaid sihtkohti mahtus nende 99 päeva sisse aga nii palju, et pole jõudnud kõigest siia kirjutadagi. Teen kiire ülevaate oma tänavustest lemmikutest sihtkohtadest ning tutvustan talve jooksul lähemalt ka neid, millest rääkida pole jõudnud.

1. Iraan
Iraanist olen ma palju kirjutanud ja ilmselt teen seda edaspidigi. Kui räägitakse, et mõni sihtkoht võib su elu igaveseks muuta, siis ilmselt on minu jaoks Iraan üks nendest. Võimatu oleks olnud Pärsia rikast kultuuri, imekauneid sihtkohti, maitsvat kööki ja religiooni ning liberaalsuse veidrat sümbioosi endasse mitte ahmida. Iraan oli ühtaegu eksootiline ja kodune, paeluv ja tüütav, avatud ning suletud. Minule nendest mõnest nädalast kohe kindlasti ei piisanud. Ootan põnevusega, millal tee mind tagasi Pärsiasse viib. Muideks, Iraani armumine mängis ka suurt rolli minu uue eriala valikus. Lähis-Ida uuringute ja araabia keele õpe viib mind kindlasti edaspidigi huvitavatesse sihtkohtadesse.

Foto-6

2. Türgi
Pean tunnistama, et Türgis käimist olin ma pikalt edasi lükanud. Kuna minu jaoks on reisimine suuresti seotud ka poliitiliste vaadetega, ei tundunud riik nende valitsuse välispoliitilist positsiooni arvestades just kuigi ahvatleva sihtkohana. Samas oli mu ellu sattunud nii palju imetoredaid inimesi (ja head kirjandust) Türgist, et isegi minu süda hakkas sulama. Detsembrikuu alguses, kõigest paar nädalat tagasi, neelasin eelarvamused alla ja istusin Istanbuli lennule. Türgi võlus mind esimesest silmapilgust! Veetsin 3 kaunist päeva Istanbulis ja liikusin seejärel oluliselt ida poole. Päev otsa tee joomine, tabla mängimine ja aeglaselt läbi elu kulgemine tundus riiki suurepäraselt iseloomustavat! Ühe kobaka tabla mängu tarisin isegi Eestisse kaasa, et talveõhtuti teetassi kõrval mängida. 

received_1965612906783034.jpeg

3. Lõuna-Hispaania
Sel suvel veetsin ka äääääretult kuumad päevad Andaluusias, kus temperatuur ületas varjus tugevalt 40 kraadi ja ükski tervemõistuslik inimene päevavalguses õues ei käinud. Paar nädalat Andaluusias lendas aga linnutiivul, sest avastada ja kogeda oli palju. Lõuna-Euroopas käimine võtab alati minu elutempot oluliselt maha ja tuletab meelde, kui palju ilu meie ümber tegelikult on. Minu lemmikuks Andaluusia linnaks sai kindlasti Granada, mis idamaise arhitektuuri, rikkaliku muusikapärandi ja tapase-kultuuriga vaid paari hetkega mu südame võitis.

_DSC0314

Natukene numbreid ka: käesolevasse aastasse mahtus 99 päeva välismaal, 30 lennureisi, 13 riiki, 40+ linna ja 40 000+ kilomeetrit.
Olen põnevil ka selle pärast, mida uuel aastal pakkuda on. Ma olen kirglik planeerija ja olen tegelikult 2018. aasta reisid enam-vähem paika pannud. Loodan ka tuleval aastal vähemalt paari Lähis-Ida riiki külastada ning ühe pikema rongisõidu ette võtta. Esimese asjana sõidan aga juba paari nädala pärast Küprosele, kus mind üks armas perekond ootamas on. Loodan, et uus aasta tuleb sama viljakas, tulemuslik ja vaheldusrikas, nagu mu viimased aastad seda olnud on.

 

Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!

Usun, et paljud eestlased on oma elus rannal maganud. Meil Hiiumaal on see küll üsna tavaline – suvistel lõkkeõhtutel juhtus ikka, et oldi koos kuni päikesetõusuni ja siis polnud mõtet enam koju minna. Parem magasime sõbrannadega paar tundi liival ja hiljem jäime randa peesitama-ujuma. Ma hakkasin üsna noorelt juba iseseisvalt reisima ja ka välismaal olen pidanud magamiskohtadesse loovalt suhtuma. Heade sõpradega magamiskottidesse kerra tõmbunult Itaalias spordiväljakul uinumiseni tähtede vaatamine, Ateenas koidikuni ujumine, Pärsia lahes Iraani saartel lainete loksumist kuulates magamine – need on olnud mu lemmikud reisimälestused. Mulle ei ole võõras ka kiirteede kõrval või bensiinijaamade taga telkimine – Kesk-Euroopas on telk üsna asendamatu. Aga soojas kliimas on õues magamisel erakordne võlu. Ma tunnen end alati kui koopainimene, kes jõuab viimaks juurte juurde tagasi.

Continue reading “Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!”

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Granadasse plaanisime jääda kauemaks, kuid nagu spontaansete reiside puhul ikka, langes palju ebamugavusi ühele ajale. Linnas oli suur jazzmuusika festival käimas, seega olid järgmiseks paariks ööks kõik mõistlikus hinnaklassis külalistemajad ammu välja müüdud. Sandril oli tervis kehv (40 kraadi sooja pole naljaasi!) ja mina pidin lähipäevil ühe mahuka artikli valmis saama. Seega oli telkimine ja suur seiklemine valikust väljas, samas Granadasse jäämise jaoks ei leidnud ka võimalust. Õnneks teadsime üht Eesti meest, kes paarisaja kilomeetri kaugusel mägedes väikest talu pidas. Temal oli külakeses parasjagu vaikus ja ootas meid hea meelega paariks päevaks enda juurde külla. Pelgalt mõte sellest, et võiksime mitu päeva järjest ühes kohas olla ja Andaluusia mägesid nautida, tundus ahvatlev.

_DSC0463
Mägede vahel asuv õhtune Tajal

Continue reading “Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat”

Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge

Granadasse jõudes olime juba esimesest silmapilgust pahviks löödud. Isegi öö varjus oli linn imeilus – särtsakas ja elav, kuid samas kultuurist ning ajaloost õhkav. Sõitsime läbi keskajal ehitatud vanalinna ja peatusime hiiglasliku ajaloolise linnavärava juures. Hostelis tervitas meid esimesena koer (igas hostelis peaks olema oma koer!) ja alles mõnda aega hiljem omanik, kes ruumid kätte näitas. Meie ühikastiilis toas oli üks itaallanna, kes viimase aasta Hispaanias oli elanud ning enne koju naasemist veel viimaseid hetki Andaluusiat nautis. Tema otsustas meie eest, et õhtu on alles noor ja peaksime esimese asjana minema kohalikku õhtust melu ja tapast nautima. Vastu ei saanud vaielda – olime vastu tahtmist ligi 24 tundi Hispaania kõrbes veetnud ja tsivilisatsiooni tagasi jõudmine nõudis vähemalt linna avastamist.

Continue reading “Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge”