Sekeldustejada teel Tallinnast Pariisi

Augusti esimeses pooles plaanisime Sandriga taaskord reisima minna, seekord Lääne-Euroopasse, eesmärgiga jõuda viimaks Prantsusmaa rannikule. Esialgse Pärnu mnt-l hääletamise-mõtte matsime kiiresti maha, kui avanes võimalus üks auto Taani toimetada ja seega ka ise oluliselt kiiremini läände jõuda. Autole teenindusse järgi minnes aga selgus, et see on veel parandamata ja isegi ei käivitu, rääkimata muust. 🙂 Seda oleksime võinud võtta kui esimest ohumärki. Küll aga ootasime pea terve päeva töökojas ja närisime küüsi, kuni viimaks õhtu hakul, napilt enne teeninduse sulgemist auto valmis sai. Panime kiiruga-kiiruga ajama, et vaatamata kaotatud 12-le tunnile kiiresti Taani jõuda. Jõudsime suurte vihmade saatel õhtuks napilt Riiast mööda, kui väsimus võttis maad ja ühte maanteeäärsesse tanklasse sisse keerasime, et veidi puhata.
Hommikul ärkasime vara, et õhtuks ikka Poola jõuda, aga oh üllatust! Auto ei läinud taaskord käima. Juhtusime suvaliselt tankijalt abi paluma, kes meile mõned tunnid hiljem järgi tuli ja enda koju pukseeris. Tuli välja, et kohalikul Läti mehel (kes oli piloot ja ehitaja) oli kodus oma autotöökoda, kuhu ta kiiresti ühe töömehe appi kutsus. Mees asjatas ja uuris ja parandas ja remontis 3-4 tundi, kuni viimaks asi juba looma hakkas. Autodest ma kuigi palju ei jaga, aga töömees näitas meile kapoti all olevaid juhtmeid, millest 3-4 tk olid täiesti augulised (!). Vihmane ilm aga auguliste juhtmetega hästi kokku ei sobi. Lisaks oli seal veel nipet-näpet teha, kuid auto soovitati meil tagasi Tallinnasse sõita, et see korralikult ära remontida lasta. Seda ka tegime. Ealeski poleks julgenud sellega edasi läbi Poola ja Saksa kiirteede sõita, teades et seal iga hetk midagi jälle lagunema võib hakata. Enam vist naljalt ka ei paku end võõra inimese võõra autoga pikka otsa ette võtma.

 

Tallinnasse jõudes oli meil uus plaan juba olemas. Bussipiletid Tallinn-Berliin ja Berliin-Pariis taskus, hakkasime bussile minema, kui… selgus, et Sandri dokumendid on kadunud! Tundus, et need lihtsalt haihtusid maailmast ära. Vaatamata Schengenile ja avatud piiridele ei lubatud meid bussile, nii istusime Tallinna Bussijaama platvormiasfaldil maas ja mõtlesime, mida eluga peale hakata… Või et miks inimesed üldse reisivad. Oma esialgusest reisikavast olime juba nädala võrra maas ja enam hääletama poleks ilmselt jõudnud hakata. Suurest nõutusest sõitsime lihtsalt Tartusse, lootuses et ehk leidub mingi lahendus. Järsku mulle turgatas! Dokumendid koos jopega võisid jääda Lätti Salacgriva Statoili. Tegin ühe umbkeelse telefonikõne ja juba järgmisel hommikul saimegi neile järgi sõita. Ilusti mahtusime hommikusele Riia-Berliin bussile ja saime mõneks ajaks hinge tõmmata.

 

dsc_0077
Reisi üks esimesi häid hetki oli siis, kui üks kohalik naine meil Berliinis oma koera valvata palus. Jee koerad!

received_1288830741135129

dsc_0081
Metroojaamad on minu jaoks alati nii veidrad ja müstilised

Päev Berliinis möödus õnneks rahulikult. Jalutasime päikesepaiste käes mööda ajaloolisi radu, mõtlesime II maailmasõjale ja sellele, kui uskumatu vabadus meil täna on. Kõndida rahulikult seal, kus 70 aastat tagasi algas sõda, oli väga veider. Sama veider oli näha näiteks  Holokausti mälestusväljakul jooksvaid, naervaid, turnivad, selfie‘tavaid inimesi. Küll aga oli linn ise imeilus – puhas, vaikne ja rahulik. Vaatamata tipphooajale ei tundunud Berliin turistidest lookas olevat, ruumi oli kõigile ja linnas oli mõnus õhkkond. Kauni Spree jõe ääres olid promenaadid, pargid, puhkealad. Kohati jättis Berliin natukene LIIGA korras mulje – kõik oli nii puhas, vaikne ja valgusküllane, et teatud kohtades tundus, nagu oleksime sattunud veel ehitamata linna maketi sisse.

dsc_0084dsc_0100dsc_0120dsc_0124

dsc_0128
Isegi tagantjärgi pilte vaadates tekib maketitunne!

 

 

Ainus frustreeriv tõsiasi meie külastuse juures oli muidugi see, et pühapäevasel päeval pea kõik asutused Saksamaal suletud on ja 3,5 miljoni elanikuga Berliini linnas oli avatud täpselt 7 toidupoodi. Ühe neist me siiski ka leidsime ning saime jäätist ja kommi ja Kinderi kraami osta. 🙂

Meie Berliini-päev lõppes üsna kiiresti, kuid õnneks olime bussipileteid ostes pikema linnakülastuse sisse planeerinud, nii et isegi pärast kõiki neid sekeldusi, jõudsime ilusti oma Berliin-Pariis bussile… Võinoh, peaaegu ilusti. Nimelt jäi meie Flixbus seletamatutel põhjustel Bremenisse, kus pidime ümber istuma, pea kaks tundi hiljaks. Õnneks oli aga jätkureis sama firma bussiga, ning juht ootas meie bussi ilusti ära. Ja jõudsimegi hommikuks Pariisi! Prantsusmaa väärib aga täitsa eraldi postitust.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s