Viimane kõrbelinn Yazd

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma.

Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et kõrvetava päikese käes veidike leevendust saaks. Nii jättis linn kohati lausa koopaliku mulje. Majad olid kuulsa tuulevesi-arhitektuuriga, mis ventileeris maju juba ammu enne elektrit. Üldmulje Yazdist oli parimas mõttes idapärane.

Foto-51
Hosteli uks jääb paremat kätt, mootorratta taha.

Foto-52

Hosteli tolleks ööks leidsime vahvalt. Hakkasime kesklinnas järgnema seintele kirjutatud viitadele “Hostel —->” ja nii kohe mitmest muust hostelist mööda, kuni leidsime ühe erakordse orientaalse vibe’iga väikse külalistemaja. Põrandad ja seinad olid mulla-savi-heina segust, vooditeks olid põrandal madalad madratsid ning sisustuselementideks Pärsia vaibad ja suured, elavad taimed. Tubade vaheline ala ehk common room oli avatud, justkui nagu põrandaga sisehoov või ilma katuseta tuba. Ja mis kõige parem – hostelis olid korralikud sanitaarruumid, sooja vee ja tualettpotiga. Ma vist ei ole maininud, kui harv nähtus see oli?! Öö meie hostelis maksis 8-10€.

Foto-55
Yazdi kesklinn

Lisaks savist tänavatele ja hostelitele oli Yazdis veel palju ilusat. Näiteks põrandaalused kebabi-kohad, kus mahlane, värske kebabi varras maksis 10 000 riali (ehk 1000 tomani ehk 0.25€) ja oli serveeritud koos äsja ahjust tulnud Pärsia naan’iga. Või kohvikud värskelt pressitud puuviljamahladega. Või inimesed, kes tänaval vestlema tulid, pilti tegid ja Iraani muljete või Euroopa kohta küsisid. Ühed sõjaväelased küsisid tänaval, kas me terrorismi ka kardame. Ütlesime ausalt, et pole end ammu tundnud reisides nii turvaliselt kui Iraanis. Yazdis märkasin ka seda, et kui jalutasin veidi aega üksi ringi, tulid paljud naised mind tervitama ja juttu rääkima. Kui liikusime Sandriga koos, siis lähenesid meile eranditult mehed, kes rääkisid ainult Sandriga ja mina pidin enamasti vaikides kõrval seisma. Nimelt pole Iraani meestel lubatud naistega vestlust alustada, kätt suruda ega isegi mitte silma vaadata.

IMG_1470 (1)
Iraanis on isegi söögikohtades kombeks süüa rätsepistes vaiba pealt. Et seda aga päris külma põranda pealt ei peaks tegema, on kasutusele võetud platvormilaadsed vaibaga kaetud kõrgemad alused.
Insta-2
Elekter läks tea house’is ära ning meie jäime täitsa sinisesse ruumi. Tassis on Yazdi piirkonnast pärit populaarne roosivesi ehk rose water, mida isegi Eestis pudelis müüakse.

Parimad elamused saime aga ühes vanalinna tea house’is. Neil ongi peamiselt kohvikute asemel nii-öelda teemajad. Kohvi ei jooda Iraanis peaaegu üldse. Teed juuakse aga vähemalt iga tunni aja tagant. Õigel Iraani perenaisel on teepott alati tulel (ja tõepoolest ongi, ainult ööseks lülitatakse välja). Konkreetne koht oli nagu oaas keset kõrbe. Paiknedes ühes tüüpilistest sisehoovidest, sinaka valguse ja purskkaevudega vaikne teemaja pakkus tõelist peidupaika keskpäevase päikese eest. Kergelt magusalõhnalises kohvik-teemajas veetsime me paari päeva peale mitmeid tunde.

Foto-53
Viimastel reisipäevadel avastatud head Istaki limonaadid ja täisvarustuses matkaja. Kusjuures kuna Iraanis alkoholi tarbimine ja müümine keelatud on, kutsusid kohalikud enda magusaid puuvilja-limonaade õlleks, kuna oli valmistatud linnase baasil.

 

Foto-54
Illustreerimaks Yazdi kitsaid tänavaid. Käed välja sirutades hõivab üks inimene terve tänava.

Yazdis istusime veel viimase ööbussi peale ning sõitsime tagasi Teherani. Vaatamata vahepeal nähtule ja läbielatule ei olnud see linn oluliselt sümpaatsemaks muutunud. Nii veetsime aega kohvikutest ja hostelis raamatuid lugedes, juttu rääkides ja kahe lennujaamast leitud Põhja-Euroopa noormehega Lähis-Ida lauamängu tablat mängides. Igati rahulik lõpp nii elamusrohkele reisile!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s