Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Kuigi kahe pealinna vahel väga palju kilomeetreid ei olegi, takistavad kitsad mägiteed kiiret ja mugavat liikumist. Marsasõit võtab ligikaudu 7 tundi aega ning tõepoolest – mugav see kohe kindlasti ei ole. See-eest on tegu aga ääretult ilusa teekonnaga, kulgedes üle mägede ja läbi orgude, paralleelselt ajaloolise raudtee ja kiirevooluliste jõgedega. Iga 20 minuti tagant tahaksin ma peatuda, autost välja hüpata ja ahmida Kaukaasia ilu endasse. Seda ei ole ma veel kordagi teha saanud.

Naljakal kombel muutub see tee peale riigipiiri aga üsna drastiliset. Gruusiasse jõudes oleks nagu igal pool inimesed ja linnad ja majad ja asustus. Armeeniasse jõudes aga oleks nagu maailm üldse tühjaks jäänud. Silm seletab vaid majesteetlikke mägesid ja pisikesi siniseid järvesilmasid nende vahel. Kusjuures vahet pole, kumba pidi ma sõidan – igal juhul mõtlen piiripunkti ületades “Whoaaa!! Nii palju ilusam, kui naaberriik!”.

Armeenia17-161
Imekaunis Tbilisi vanalinn, üleval ka Narikala kindlus.

Tbilisi on aga tõeliselt ilus linn. Kui ma Jerevani osas olen pigem kriitiline olnud, siis ka pärast teist külastust jätkub mul Tbilisi jaoks ainult häid sõnu. Isegi linna infrastruktuur on lihtne ja arusaadav. Õhtu hakul linnapiiri ületades tundsin peagi ära, kus viibisime ning palusin autojuhil meid tee ääres maha panna. Pimesi ja ehku peale jalutades leidsime hosteli vähem kui 30 minutiga üles. Isegi Sander ahhetas, et küll on alles kaunis see Gruusia! Soojal kevadõhtul istusid inimesed õues, kohvitasid-veinitasid tänavatel, mängisid muusikat… Muidugi sai see kõik veel oluliselt ilusamaks järgmisel õhtul, kui 15 kg seljakotid meie õlgu enam ei sooninud.

Südalinna majutuskohad küsisid ühe narivoodis veedetud öö eest 4-5€ inimese kohta. Meie olime täitsa vanalinna piiril, Liberty Square’i ääres. Rohkem kesklinnas ei olekski saanud olla. 4€ hinna sees olid ka kohv-tee, kuivained, dušš, rätik ja lukustatav kapp. Tõesõna, odavam kui oma kodus elada!

Armeenia17-151
Südalinn, tee hosteli juurde

Meie viisime kotid hostelisse ja läksime nurgapealsesse restorani Gruusiat maitsma. Tbilisis on selline vahva rahvuslik restoranikett, kus on kohutav teenindus ja suurepärased toidud. Kuid põhiline motivaator – meeletult taskukohased hinnad! Allolev pilt ongi meenutus esimese õhtu pidusöömaajast: khachapuri’d ja hinkali’d erinevate vormide ja täidistega. Kogu lauatäis maksis meile kahe peale kokku umbes 4€. Osa pidime järgigi jätma, ja liiga täis kõhtudega aeglaselt hostelisse tagasi loivama.

Gruusia
Hilisõhtune feast Gruusia rahvustoiduga. Khachapuri imeruli, khachapuri megruli ja lugematu arv erinevaid hinkali’sid

Liberty Square säras tuledes ja olemine oli tõeliselt mõnus. Gruusia on üks nendest riikidest, mis tuleb ja võlub kohe esimesest silmapilgust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s