Maagiline Jeruusalemm ja tükike Palestiinat

Olen vast korduvalt maininud, et suured linnad minus üldjuhul erilisi emotsioone ei tekita. Mõned linnad tunduvad lihtsalt nii meeletult üleshaibitud, eriti Euroopa pealinnad. Tõelist värskust ja meeldejäävaid elamusi saab tihtipeale hoopis loodusest ja väiksematest kohtadest. Jeruusalemm, olles ilmselt üks maailma tuntumaid linnasid juba sadu ja sadu aastaid, oli mulle tõeliselt heaks üllatuseks.
Jeruusalemm on mõneti nagu Lääne ja Ida kokkupuutepunkt. See on tähtsaks religioosseks keskuseks juutidele, kristlastele ja moslemitele ning vaatamisväärsuseks miljonitele ajaloo- ja kultuurihuvlistele turistidele. Me veetsime Jeruusalemmas kolm päeva ning ikka ei oleks nagu midagi näinud selle ajaga.

Iisrael-82
Vaade Õlimäelt Jeruusalemma poole

Kuna me ööbisime täiesti südalinnas, oli meil väga lihtne ka vanalinna vaatamisväärsusi külastada. Jeruusalemma vanalinn on lihtsalt maagiline! Imekitsad tänavad, pikad käigud, pühapaigad vaheldumisi suveniiripoodidega, turuplatsid kohalikele ja vaatamisväärsused turistidele… Ainuüksi vanalinnas võiks vast terve nädala mööda saata. Jeruusalemma vanalinn, nagu ka linn ise, on jagatud neljaks regiooniks: eraldatud aladel elavad ja toimetavad juudid, kristlased, armeenlased ja moslemid. Eks nad ole pidevalt konfliktiohus ka. Relvastatud sõjaväelased valvavad iga vanalinna värava juures ja kontrollivad hoolega passe. Turistid jäetakse üldjuhul rahule, aga Lähis-Ida välimusega inimestel hoitakse silm peal. Eks sel ole vast põhjust ka — ka meie lühikese sealviibimise ajal toimus vanalinnas pussitamine, millest alles hiljem kuulsime. Küll aga on vägivallaaktid väga rangelt kindlate osapoolte vahelised, seega välismaistel külastajatel tegelikult midagi karta ei ole. Kuigi Iisraelis tasub silmi lahti hoida ja aeg-ajalt pigem karta kui kahetseda, on sealne üleüldine õhustik meeletult rahustav. Iisraelis viibides on tunne, nagu oleksid täiesti uues maailmas, mida sa endaga kaasa võtta ei saa, kuid mis sind tagasi ootama jääb.

Iisrael-27
Tükike vana – linnamüür, mille ees juudid nutmas käivad

Minu lemmikud kohad jäid ka enam-vähem vanalinna kanti. Tõeliselt kaunis oli armeenlaste kirik Õlimäel, mille lagi oli üleni värvilisi laternaid täis riputatud. Kiikuvad laternad olid paigutatud nii madalale, et keldrikirikus liikudes pidi tõsist vaeva nägema, et laterna pihta oma pead ära ei lööks.
Ka Via Dolorosa, Jeesuse kannatuste tee, pakkus palju ülevaid emotsioone. Kitsastel tänavatel ülesmäge rühkimine tundus sealses kuumuses parasjagu väljakutsuv. Ei kujuta ettegi, kuidas see kaks tuhat aastat tagasi oleks välja näinud.
Lisaks kohustuslikele vaatamisväärsustele oli linnas nii palju muud ilusat. Minu südame võitsid rahulikud väiketänavad ja vaiksed nurgatagused, kus võis pikalt ühtki inimest kohtamata aega veeta. Kasse see-eest kohtasime enam kui küll.

Iisrael-137
Armas tühi nurgatagune, vaid paar sammu linnakärast eemal

Ühel õhtupoolikul otsustasime ka Palestiina aladele Betlemma minna. Iisraeli-Palestiina konflikt on kestnud väga pikalt ja on olnud paljudele üsna keeruline hoomata. Olukord on teatud piirkondades tänaseni terav ja ettearvamatu. Betlemm on olnud aga väga rahulik linn ning meie külakäik sinna läks väga kenasti. Esialgu oli veidi ehmatav temperamendivahe, mis üsna rahulikust Jeruusalemmast hektilisse Betlemma jõudes kohe tunda andis. Araablased on oma karakteri poolest juutidest üsna erinevad — nende suhtlusviis on otsekohesem ja valjuhäälsem, kuid süda on neil õige koha peal. Kui politsei oli esimese meile peale lennanud taksojuhtide ja müügimeeste laine ära lahendanud, saime rahulikult linna avastama hakata. Jõime kohalike noormeeste tänavakohvikus teed, ostsime sentide eest imemaitsvaid marju ja jalutasime mööda turutänavaid vaatamisväärsuste poole. Päikeseloojangu ajal oli maagiline hetk, kus kirikukellad ja mošee palvusekutse ühel ajal kõlasid. Eks umbes nii nad seal elagi, külg külje kõrval püüdes rahu hoida. Hilisõhtul saime tänavapidustusega oma osa isegi iraanlaste uue aasta tähistamisest, mida Palestiinas ilutulestiku ja autorongidega meeles hoiti. Meie tagasisõit Jeruusalemma oli ka vahva. Liinibuss oli juba enam kui tund aega hilinenud, inimesi oli terve bussi jagu ootama kogunenud. Kui viimaks suur buss kihutades peatusesse jõudis, ei saanud inimesed mitte sisse, vaid bussijuht tormas uksest välja, asetas vaiba asfaldile ja tegi tagantjärgi ära palve, mida religioossemad moslemid viis korda päevas kindlatel aegadel loevad. Naersime natuke, samal ajal imetledes, kus on mõnel alles distsipliin.

Iisrael-111
Õhtune Palestiina tänav

Viimasel Jeruusalemma päeval külastasime üht eestlastest vanapaari, kes kesklinnast eemal mõnusas elamurajoonis juba paarkümmend aastat elavad. Kui avaldasime imestust, et nii eksootilistes tingimustes nad oma päevi veedavadki, ohkas härra vaid kergelt „No mis siin viga elada“. Tõepoolest, see jäi kummitama minugi kõrvu. Mis seal siis viga elada oleks?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s