Mina, digirändur

Aeg-ajalt tuleb mulle ikka postkasti kirju küsimusega, mida ma teen, et nii suure osa aastast reisimas olen. Inglise keeles on juba pikalt kasutatud minusuguste kirjeldamiseks sõnapaari digital nomad. Kuna mulle endale on nomaadikultuur hästi põnev, olen ka seda väljendit rõõmuga kasutanud ning kujutanud ette, kuidas ma oma MacBookiga kaameleid karjatan ja jurtas elan. Reaalsuses veedan ma muidugi kõik oma päevad normaalset wifit otsides ja elektroonikahunnikut seljas kandes, nii et päris nomaadiks mind vist siiski pidada ei saa.

Eesti keeles on sellele loodud natuke realistlikum vaste — digirändur. Sisuliselt tähistab see asukohavabasid inimesi, kes võiksid teha oma tööd nii kodust kui kontorist, aga on selle asemel valinud hoopis lennujaamad, hotellifuajeed, päikselised kohvikuterrassid ja ajutised co-working space’id ehk… ühiskontorid? Mina neid viimaseid imeloomi järgi proovinud ei ole, sest siiani olen oma hostelite wifivõrgu ja terrassidel peesitades päris hästi hakkama saanud. Samas ma ei välista, et olen kogu seda digiränduri asja valesti teinud ja peaksin esimesel võimalusel kuhugi avatud tööpaika end sisse seadma. Otseselt pole kokku lepitud, kus läheb piir „päris“ digiränduri ja niisama reisija vahel. Mõned ütlevad, et nomaadiks kutsumise jaoks peaksid ikkagi oma korteri ja auto maha müüa ning täiesti kodutult mööda ilma ringi tormama. Paljude jaoks on see aga ekstreemne ning selle asemel nauditakse rändurielu täpselt nii palju kui soovi on — mõned kuu aega korraga, mõned kolm, mõned käivad pidevalt kodu vahelt. Kokkuvõttes ju vahet ei ole, kui teed reisides oma elektroonikavidinates tööd, siis vist oledki digirändur.

Processed with VSCO with  preset
Illustratsiooniks telefoniklõps suvisest “kontorist” Iraanist

Mina komistasin sellise eluviisi otsa pigem iseenesest. Otseselt asukohavaba töö peale minna ei olnud kunagi minu jaoks eraldi eesmärk. Pigem tahtsin teha tööd, mis pakuks paindlikkust, enesearengut ja mida reaalselt ka nautida võiksin. Seega hakkasin vaikselt vaatama kirjutamistööde poole ja sain terve suure hunniku äraütlemisi. Esimesed artiklid tellis minult üks USA väljaanne, kes oma veebilehele sisu soovis. Kirjutasin rõõmuga tellitud lood valmis ja sain kiidusõnu, kuid kokkulepitud tasu ma kunagi ei näinudki. Edasi hakkasid asjad aga ülesmäge minema, avanes nii võimalusi vabakutselisena jõudumööda lugusid teha kui ka regulaarselt paarile väljaandele kirjutama hakata. Tänaseks olen ma oma kirjutamiskoormust oluliselt vähendanud ja püüan teha pigem vähem, kuid paremini. Lisaks tulevad mulle ette ka pistelised tõlketööd ning kokkuvõttes võin olla väga rahul — mul on paindlik, vaheldusrikas ja vajadusel ka täiesti asukohavaba töö. Viimase aasta jooksul olen tööd teinud nii oma Tallinna kontorist, Hiiumaa randadelt, Iirimaalt, Soomest, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Armeeniast, Iisraelist, Küproselt, Türgist, Iraanist kui ka konkreetselt lennukis istudes. Teate, mis selle juures parim on? Kellegi jaoks pole mu asukoht oluline.

Ega ma siiski täielikult asukohast sõltumatu ei ole — töö on mul küll arvutis, kuid ülikoolis käin ikkagi päevaõppes ja seega elan ning rändan suuresti oma tunniplaani paindlikus rütmis. Eestis olles on mul võimalik kasutada nii mugavat kesklinna kontorit kui hubast kodukontorit, seega ega ma vägisi ära ei kipugi. Kui aga reisikihk suureks läheb (ja ta läheb iga paari nädala tagant, mis ma teha saan!), siis mahub sülearvuti ideaalselt matkakotti ja saan end jälle teele sättida. Kuid mis siin salata, oma varjuküljed on sellel elul ka. Liigagi tihti olen pidanud ilusat ilma ignoreerima ning ujumamineku või mõnusa roadtripi asemel paaniliselt oma tähtaegadega võidu jooksma, mööda linna internetti taga ajama või lihtsalt pikkadest töö-öödest väsinuna lebopäevi tegema. Kõlab küll pseudoprobleemina, aga tegelikult võivad väikesed asjad (eriti hüplik kehva leviga internet!) nii mõndagi segi ajada ning meeletult stressi tekitada. Lisa siia veel elektroonika tõttu 7 kilogrammi tavalisest raskem seljakott, kuumad ilmad ja samas meeletu kihk iga kolme päeva tagant asukohta vahetada. Neid ebamugavusi arvestades sobib nomaadielu vist rohkem inimestele, kes mõnuga nädalaid või lausa kuid ühe koha peal paigal on. Minul tekib aga motoorne rahutus, kui ühes linnas üle kolme päeva veetma pean ja tahan ma või mitte, mul on lihtsalt vaja edasi liikuda. Seega tuleb kõigi eelmainitud probleemide lahendamisega pidevalt uuesti ja uuesti pihta hakata. Aga selline see elu on — digiränduri elu!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s