Tagasi Iraani – miks ometi?

Tekitan siin küll veidi kronoloogilist segadust, kuid suvi möödus linnulennul ja mul on jäänud täitsa rääkimata, kuidas ma sel suvel kuu aega mööda Iraani ringi reisisin. Taaskord. Eelmisel talvel kirjutasin oma blogis üsna pikalt sellest, kuidas ma Iraanis käisin ja mida seal kogesin. See oli minu jaoks unustamatu reis, koos kogu oma intensiivsuse ja eripäradega. Vaatamata kõigile headele kogemustele ja kallitele sõpradele, kellega tol korral Iraanis kohtusime, ootasime Sandriga reisi lõpus Euroopasse jõudmist juba pikisilmi. Kultuurišokk oli meie puhul vist üsna paratamatu, kuid me ei võtnud seda väga traagiliselt.

Eelmisest sügisest saati ketras minu peas aga mõte, et peaksin tagasi minema. Kauemaks. Nii kauaks kui saab. Küll ma püüdsin sellest lahti saada, tegin nimekirju alternatiivsetest reisisihtkohtadest ja nägin kõva vaeva, et end ümber veenda. Nii tobe tundus see tagasiminek – mida ma ikka teen riigis, kus olen juba pikalt olnud? Tuli välja, et nii mõndagi. Uudishimu ei andnud rahu ja otsustasin minna terveks kuuks.

Iraan2018-35
Rõõmus ja näost veidi põlenud tüdruk ühes sellesuvises erilisemas sihtkohas – Iraani Kurdistanis, Iraagi piirist napid paarkümmend kilomeetrit

Eks mind kannustab nii isiklik kui erialast tingitud uudishimu, kuid soovin tõesti Lähis-Ida kultuuri ja sealseid inimesi süvitsi tundma õppida ning koolis õpitu kinnistamiseks on parim selleks ise koha peal olla. Lisaks olin kevadsemestril nii intensiivselt õppinud Pärsia luulet ja kirjandust, et ma lihtsalt pidin teatud kohti uue, targema pilguga üle vaatama. Ja kokkuvõttes on mul selle üle meeletult hea meel! Kuu aja jooksul jõudsin Iraani ja iraanlasi ühest küljest tundma õppida, kuid samas taipasin ka, kui paljusid asju ma kunagi mõistma ei hakka. Viimase poole aastaga on väga palju muutunud ning kui mina sel suvel Iraani jõudsin, olid seal juba üsna ärevad ajad. Majanduse kokkuvarisemine ja kohaliku valuuta järsk häving, naisõiguste liikumiste jõuline ülestõus ja järjest kahanev usk radikaalselt islamistlikusse valitsusse segasid kokku ühe rahulolematu kompoti, mille keskele sattuda oli omaette elamus. Eks ma jõuan sellest edaspidi pikemalt kirjutada, ent ilmselt see mind Iraani juures võlubki – seal ei saa käia lihtsalt turismi tarbimas, sest tahes-tahtmata satud aktiivselt maailmapoliitika ja ajalooliste sündmuste keskmesse. 

Iraani suhted teiste riikidega on veel täiesti omaette ooper. Mainisin siin blogis ka varem, et ma pelgasin immigratsiooniga seotud küsimusi. Nimelt on Iraani külastamine rangelt keelatud inimestel, kes on varem Iisraelis käinud. Iisraeli viisa või Egiptuse ja Jordaania piiriületustemplitega passiga saadetakse turistid Iraani piirilt tagasi. Minul oli Iisraelis käimisest napilt 2-3 kuud möödas ning kuigi passis polnud sellest jälgegi, olid sotsiaalmeedias mõned vihjed üleval. Ma taotlesin viisat alles Teherani lennujaamas (neil on VOA ehk Visa on Arrival süsteem), sotsiaalmeedia kontod privaatseks keeratud, juhuks kui keegi peaks igavusest minu kohta researchi tegema. Üldiselt seda ei juhtu, kuid mõne riigi piiril on see kombeks. Paraku ei tahetud mulle siiski esialgu viisat anda. Ilma igasuguste selgitusteta viidi minuga läbi intervjuu (mida formaalselt pole ette nähtud), täitsin veel dokumente ja ootasin tund aega protsessi, mis peaks tavaliselt viis minutit võtma. Kusjuures ma olin ainus, kes viisat taotles, seega ei olnud ka järjekorras asi. Viimaks sain ma selle küll kätte, nii et võisin rahulikult riiki sisse astuda. Sellega seoses hakkas aga algusest jooksma aeg, mil ma USA viisavaba sisenemisloale ei kvalifitseeru. Nimelt saavad ju eestlased ilma viisata USAsse siseneda, kuid Iraani külastanud rändurite jaoks peatub see võimalus viieks aastaks pärast viimast külastust. Ehk kui mul oli suve alguses kuskil 3.5 aastat veel jäänud, siis nüüd tuleb hakata uuesti viiest aastast alla lugema. Aga pole hullu! Need on olnud minu valikud ning mul on tõeliselt hea meel, et sel suvel oma tee uuesti vanasse Pärsiasse viisin. Kuni ma Türki kolimiseks veel viimaseid asju ajan, kirjutan lähinädalatel täpsemalt oma tänavustest elamustest ja reisiseiklustest – need 30 päeva ja 8000 kilomeetrit pakkusid väga värvikaid reisilugusid, mida teiegagi jagada. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s