Naiste elu Iraanis

Kui asi puudutab Iraani, siis ma ei saa üle ega ümber naiste õigustest ja nende elutingimustest. Üksinda võõras kultuuriruumis ringi reisides on oluline end ka kohalike soorollide osas positsioneerida, vähemalt minu jaoks. Suur osa mu reisidest ongi keskendunud ka kohalike naistega suhtlemisele ning nende tundma õppimisele. Iraan on ainus riik maailmas(!), kus kõik naised on kohustatud avalikus kohas oma juukseid, kaela ja keha katma. Kusjuures kõik riigis viibivad naised, olenemata päritolust, usutunnistusest, perekonnaseisust ja muust. Naiste väljanägemine on täienisti valitsuse ja meeste otsustada, vähemalt on see nii olnud viimased 40 aastat. Isegi ülimalt konservatiivses Saudi Araabias on küll riietumisreeglid, kuid need ei kohusta naisi juukseid katma. Ma ei hakka midagi ilustama, see ei ole lihtne. Kujutage ette oma elu kõige kuumemat suve: 42 kraadi, seniidis päike ja pealaest pahkluudeni paksud kohustuslikud kehakatted. Loomulikult, palju on naisi, kes nii Iraanis kui muudes riikides vabatahtlikult sellist rõivastust katavad ning selle vastu ei peaks kellelgi midagi olema. Iraanis ei ole see aga valik ning paljud naisterahvad, eelkõige kohalikud noored naised, tunnevad end nendes reeglites väga ahistatult. Turistid tulevad ja lähevad ning nende nädala-paarised ebamugavused saavad juba Teherani lennujaamas lennukisse astudes läbi. (Tõesti, Iraanist välja lendamine on selles osas täitsa eraldi vaatemäng. Lennukisse sisenedes hakatakse hooga riideid vahetama ja pearätid-pikad hõlstid sisuliselt lendavad seljast. Otseloomulikult, ise teen seda ju samuti.) Kohalikud naised peavad aga igapäevaselt sobima kellegi teise moraalinormidesse.

Iraan2018-61.jpg
Iraani naised traditsioonilist suurrätti chadori kandmas. Chadori kandmine on naiste isiklik valik. Peamiselt kannavad keskealised ja eakamad naised.

Viimased aastad on selle osas huvitavad olnud – kohalikud feministlikud liikumised on suuresti hoogu sisse saanud ning igapäevaselt käivad naised erinevate Iraani linnade tänavatel kohustusliku hijabi ehk pearätiku vastu protestimas. Tänavaid valvav moraalipolitsei karistab protestijaid karmilt, nii otseses mõttes avalikult peksmise kui vangistamisega. Viimase paari kuu jooksul on vangistatud isegi neid naisi, kes sotsiaalmeedias lahtiste juustega tähelepanu on tõmmanud. See on aga naljakal kombel meeleavaldajaid julgustanud – aina rohkem naisi astub avalikult ekstremistliku valitsuse vastu ja on valmis ka tagajärgi kandma. Tavalises linnapildis avaldab see samuti mõju. Kuigi kõik naisterahvad ei käi protestimas, on kohustusliku hijabi kandmisviis muutunud väga paindlikuks. Salli hoitakse kuklas, kattes vaevalt 1/3 juustest ja kui see vahel ka maha libiseb, siis ei kiirustata pearätiku kohendamisega. Pikad mustad chadorid on asendunud kergete tuunikatega, mille all kantakse teksapükse või retuuse. Iraani naiste jaoks on juba need pisiasjad suureks vabaduse sümboliks. Nad ei saa küll ise oma riietumisstiili valida, kuid vähemalt võivad endale varasemast rohkem mängumaad lubada. Seejuures on nad säilitanud ka tervisliku huumorimeele ja naeravad turistide üle, kes reeglites näpuga järge ajavad. Minu kohalikud sõbrannad naeravad tihti, et turistid tunneb Iraanis nende ülimalt konservatiivsete riiete järgi ära. Mu esimese Iraani külastuse ajal naersid inimesed kindlasti minugi üle, kuid sel suvel võtsin asja juba teadlikult lõdvemalt. Palju leidus ka kohvikuid, restorane, hosteleid, parke ja muidugi kodusid, kus naised julgelt rätikud alla lasid ja veidike vabadust nautisid. Ka looduslikes kohtades, koskede all, orgudes ja järvede ääres oli tavaline näha lühikeste varrukatega ning lahtiste juustega naervaid naisi, nii noori kui vanu. Minul Euroopa naisena oli südantsoojendav näha riietumisnormidest tingitud naistevahelist solidaarsust — me olime ju kõik selles üheskoos.

Iraan2018-50.jpg
Rõivastuse stiilinäide minu armsa sõbranna Elnaze näitel. Kuskil kaugel-kaugel kuklas on ka pearätikut näha.
Iraan2018-112
Üks vabadusehetk kõrbes

Lisaks riietumisele on olnud huvitav jälgida ka sealset kodust elu ning perekondlikke soorolle. Nagu islamiriikidele kohane, on ka Iraani mees perepea ning leiva lauale tooja. Kui mees lubab, võib ka naine soovi korral tööl käia, kuid kodune majapidamine on igal juhul naise vastutada. Mõned korrad olen näinud selle kohta ka tõeliselt värvikaid näiteid. Sel suvel viibisin mõned päevad pere juures, mis koosnes 50-aastasest emast, 30-aastasest tütrest ja 25-aastasest perepojast. Poeg, pere ainsa mehena, käis kolmes erinevas kohas tööl ja pidas tervet perekonda üleval. Naised veetsid aega osteldes, telekat vaadates ja süüa tehes. Söögi valmistamisele kulus päevas 4-5 tundi kindlasti. Kui perepoeg oli parasjagu kodus, läks kogu tähelepanu tema peale. Iga paari tunni tagant kordus muster, kus kutt seisis köögis külmkapi ees ja karjus emale, et too talle süüa annaks. Ema jooksis seepeale kohale, avas kapi ukse ja tõstis toidu poisile nina alla. Minu muheleva kommentaari peale, et Eestis käsiks iga ema oma täiskasvanud lapsel lihtsalt ise endale süüa võtta, oli perepoeg natuke nördinud ja ema üllatunud, et kuidas siis nii võib.

Nii mõneski muus peres nägin oma silmaga, kuidas emad-tütred terve päeva köögis veetsid ja isad-pojad samal ajal põrandal vedelesid. Samas tööpäevadel on olukord vastupidine — mehed rügavad 8-11h tööd teha ja naised kõlgutavad jalga. Mul on olnud natukene raske euroopapärasest võrdõiguslikkusest kõrvale vaadata, kuid ometigi pean tunnistama, et üldjuhul on koduses elus sooline tasakaal olemas. Kuigi rollid on väga rangelt paigas (see veel puuduks, et mees kööki jalga tõstab!), on kõik selles omalaadi mugavuse leidnud. Seega julgen arvata, et Iraani naiste elu ei ole hommikust õhtuni diskrimineerimine, vaid see on pigem omalaadi tango tantsimine. Reeglid on küll kellegi poolt rangelt paika pandud, kuid naiste temperament ja ühtehoidmine aitab piire aina kaugemale viia.
Loomulikult ei väida ma, et naiste riietuskoodeksi ja sotsiaalse rolli dikteerimine kuidagi õiglane või võrdõiguslik oleks – ilmselgelt ei ole. (Täpselt nagu pole õiglane ka see, kui Euroopa riigid naiste riietumisvabadust piiravad.) Ma pean häbiväärseks seda, et Iraan maailma ainsa riigina naisi niivõrd avalikult alavääristab. Samal ajal aga imetlen siiralt tugevaid ja enesekindlaid Pärsia naisi, kes ei peatu enne igakülgse õigluse saavutamist.

Kellele Iraani feministlikud liikumised huvi pakuvad, siis sealne naisõiguslane Masih Alinejad avaldas hiljuti väga ülevaatliku raamatu enda hijabi-vastasest võitlusest. Tänaseks on naine riigist välja visatud ja ta jätkab võitlust distantsilt.

Advertisements

One thought on “Naiste elu Iraanis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s