Kaspia mere rannik ja olude sunnil Iraanis hääletamine

Tänavusel Iraani reisil lendasin esialgu taaskord Teherani, kuid suundusin juba paar päeva hiljem põhja. Põhja-Iraani kliima ei erine väga oluliselt Eestist, seega oli suvisel ajal seal mõnusalt jahe. Noh, kui te varjus 27 kraadi jahedaks peate. Olles varasematel reisidel rännanud läbi Kesk- ja Lõuna-Iraani kõrbemaastike, oli Põhi minu jaoks täielik üllatus. Lopsakad rohelised metsad vaheldusid kõrgete mägedega, jõed ja kosed voolasid virvendava Kaspia mere suunas, olemine oli niiske ja isegi natuke rõske. Minu esialgne plaan oli sõita ööbussiga läbi Rashti Chalusi ja jõuda varahommikuks kohale. Varahommikuks ma tõepoolest kohale jõudsin, kuid kahjuks mitte iraanlaste kuurortlinna Chalusi. Kella 6 ajal pandi mind (olin ainus reisija, kes veel bussi oli jäänud!) kusagil maantee servas maha ja laiutati käsi — buss kaugemale ei sõitnud. Ma ei saanud midagi aru. Kaardi järgi olin Chalusist veel 200km kaugusel, bussijuht aga asetas mu seljakoti asfaldile ja asus minema. Tuli välja, et buss ei pidanudki nii kaugele sõitma ja ilmselt müüdi mulle bussijaamas meelega vale pilet, lihtsalt et ma ometi selle firma bussiga sõidaks. Olin meeletult nördinud, sellise üllatuse peale ma üles ärgata küll ei tahtnud. Busse sealt rohkem ei sõitnud, see polnud bussipeatuski. Üks teeäärne taksojuht pakkus välja, et viib mind 20$ eest ära. Iseenesest polnud hinnal isegi viga, aga puhtalt põhimõtteliselt ei tahtnud ma selle sõidu eest enam maksta, kuna olin juba pileti oma sihtkohta välja ostnud. Seega jäi üle vaid üks võimalus. Vinnasin koti selga ja ületasin ohtliku maantee. (Miks ohtliku? Iraani liikluses sureb iga 19 minuti tagant üks inimene ja sealne sõidustiil on tõepoolest verdtarretav. Tee ületamine on ohtlik isegi linnas ülekäiguradadel, rääkimata mitmerealisest maanteest.) Seejärel tõstsin käe üles ja ootasin, mis saab.

Iraanis on hääletamise kontsept täiesti tundmatu. Ühistransport (marsad, bussid, rongid, lennukid) katab enam-vähem terve riigi korralikult ära ja kel vähegi jaksu, sõidab taksoga. Kohalikele on taksohind üsna taskukohane, ca 0.5-1.5€ paarikümne kilomeetri kohta, Uber Pooli stiilis jagatud taksod veel mitu korda odavam. Turistidele selliseid hindu muidugi ei pakuta, kuid tavaliselt on see siiski jõukohane. Seetõttu ei ole neil ka hääletamise praktikat, sest selle järgi puudub lihtsalt vajadus. Lisaks tundub, et kohalikud kipuvad Iraani ja iraanlasi palju rohkem kartma kui turistid. Niisiis, võib ainult arvata, et üksinda tee ääres kätt viibutav euroopapärane naisterahvas oli väga kummaline vaatepilt. Nii mõnigi auto jäi seisma vaid selleks, et mind lähemalt vaadata ja seejärel ära sõita. Mõni üritas farsi keeles juttu teha, aga mul oli raske vedu võtta. Proovisin mõnele „Salavaat! Salavaat!“ hüüda, et oma eesmärki selgemaks teha. (Salavaat tähendab „palve eest“ ehk tasuta. Selle märksõnaga käivad palverändurid almust palumas ja muuhulgas kasutavad seda ka Iraani vähesed hääletajad.) Liiklus oli tihe, nii et see kõik juhtus umbes 5-7 minuti jooksul. Seejärel peatus üks auto, kus sees olid kaks inglise keelt kõnelevat meesterahvast ja minu sisetunne oli hea. Nad said aru, et ma maksta ei plaaninud, kohalikku keelt ei rääkinud ja lubasid mind Chalusi ära visata. Tegu oli tõeliselt vahva seltskonnaga, sõjaväelasest isa ja insenerist pojaga. Nad tutvustasid mulle tee peale jäävaid linnasid, rääkisid pikalt Iraani-Araabia sõjast, kus isa oli võidelnud ja mainisid murelikult oma 25-aastast peretütart, kes üldse ei tahtnud maha rahuneda ja koguaeg reisis minu kombel mööda Iraani ringi. Mind taheti ka teise maakonda ülejäänud perega tutvuma viia, kuid sel korral otsustasin kutse tagasi lükata. Õnneks sai aga ootamatu hommik üsna rahuliku lahenduse. Mind viidi ilusti Chalusi ära ja jäin ööbima äärelinna ühte kohalikku kämpingukohta. Rentisin endale terve kärtsroosa maja ja nautisin looduses olemist. Edaspidi ei ostnud ma aga ühtki bussi- ega rongipiletit ilma, et oleksin araabia tähestikus oma sihtkohta välja veerinud. Rohkem ma seal hääletama ei kippunud, kuigi olen ju minevikus terve Euroopa läbi hääletanud. Iraanlased on küll imevahvad inimesed, kuid üksinda maantee ääres hääletamine tundus mulle liigselt enese eksponeerimisena.

Minu ööbimiskohast üle tee oli imekaunis heleroheline paks mets ja selle vahelt jooksis läbi kärestikuline jõgi. Paljud perekonnad olid lihtsalt metsas telkimas. Iraanlased telgivad lahedalt. Seljakotist ja minimalistlikust telkimisvarustusest pole juttugi. Nad telgivad autoga, tavaliselt isegi mitme autoga ja terve suguvõsaga koos. Viieliikmeline pere liigub üldjuhul kahe autoga, sest varustust on liiga palju. Kaasa tulevad iseavanevad pop-up telgid (sest see veel puuduks, et peaks vaiade ja kaartega maadlema), mitu vaipa, 5-6 paksu tekki, hunnik patju, mitu suurt gaasipliiti, korralikud potid-pannid-veekeetjad, eraldi teekann või kaks, mitme voolikuga vesipiip, matkatoolid, mängimiseks pallid… Looduses telkimine on üle riigi legaalne ja tasuta, nii et paljud pered võtavad seda kui võimalust perega kvaliteetaega veeta. Minu meelest on see tõeliselt armas, kuigi ma ei suudaks vast kunagi niii palju asju metsa kaasa vedada. Südasuvisel ajal oli aga eriti selge, miks inimesed metsas tahavad olla. Temperatuurivahe Teheraniga oli ikka vähemalt 15 kraadi.

Iraan2018-15
Ma poleks uskunudki, et Iraan nii roheline võib olla!
IMG_20180609_171537
Minu kärtsroosa muinasjutumaja. 3 magamiskohaga maja maksis 20€/öö.

Lisaks metsale ei leidnud ma Chalusis palju põnevat. Kaspia meres ujumas ei saanud niikuinii käia, kuna islamistlikke ujumisriideid mul ei ole ja muudmoodi ei tule see seal kõne alla. Soolane meri ei olnud ka väga kutsuv. Küll aga nägin ma peatselt põhjust, miks inimesed Chalusis käivad. Mitte linna enda pärast, vaid sinna viiva teekonna pärast. Chalusi tee ehk Chalus road on üks Kesk-Aasia kõige tuntumaid maanteesid, selle imeliste vaadete pärast. Need maastikud olid tõesti jahmatavalt kaunid. Kahjuks ei õnnestunud mul ise seal mägede vahel palju pildistada, kuna need teed olid pööraselt ohtlikud ja peatuda sisuliselt ei saanud, vähemalt mitte äärepealt õnnetust tekitamata. Kui mitu korda pigistasin ma silmad kinni ja lootsin elusalt sihtkohta jõuda? Noh, ikka päris mitu. Meil ei olnud turvavöösid ka, seega lootsin lihtsalt parimat. Aga panen siia lihtsalt illustreerimiseks mõned internetiavarustest leitud pildid. Ausalt, puhtalt nende vaatemängude pärast tasuks sõita Chalusi suunas. 

Amir-Kabir_dam-in-Iran-2

Chalus-Road-in-Iran-22
Need ei ole küll minu pildid, kuid tõepoolest selline see Chalusi teekond välja nägigi


Kaspia mere rannik üleüldiselt minu erilist vaimustust ei tekitanud. Kindlasti meeldis mulle rohkem Pärsia laht ja sealne Qeshmi saar, mida eelmisel talvel külastasin. Ülejäänud Põhja-Iraan oli aga vaimustav, kuid sellest räägin ma mõni teine kord. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s