Kas Iraan on ohtlik sihtkoht?

Oma esimesest Iraani reisist saati olen pidanud vastama mõnele stampküsimusele.
„Mis sa seal Iraagis teed?“
„Aa seal käib mingi sõda ju?“
„Kas seal ohtlik ei ole?“

See on täitsa arusaadav, Iraan ei ole eurooplaste jaoks just tavaline reisisihtkoht ja infot sealse turismi kohta just väga palju ei leia. Kuna neid, kes salaja samu asju mõtlevad, on ilmselt omajagu, vastan hea meelega neile küsimustele ka siin blogis.

Esiteks, Iraan ja Iraak on täitsa erinevad riigid. Pole hullu, et need nimed sassi lähevad. Iraak on sisuliselt viimased 15 aastat sõjas olnud ja seal on endiselt ohtlikke konfliktipiirkondi. Iraanis ei ole juba üle 30 aasta sõda olnud ja ka sealne sisepoliitiline olukord on pigem rahulik. Iraanis ei ole suuri vägivaldseid meeleavaldusi ega mässusid. Kohalik sõjaväeline moraalipolitsei võib küll vägivalda kasutada, kuid ainult nende vastu, kes meelega seaduseid rikuvad. Muidugi, see ei vabanda vägivalda, kuid eneseteadlikul turistil ei ole vähemalt midagi karta. Kui just alasti tänaval ringi ei käi, pudelist viina ei joo ja valitsusevastast plakatit ei kanna, siis pole ühelgi turistil vaja politseid karta.
Piirialad on kahtlasemad. Iraagi-Iraani piir on rahulikum, kuid Afghanistani ja Pakistani piirid on väga tugevalt turvatud ning ebaseaduslikelt piiriületajatele tavaliselt selgitamiseks võimalust ei anta. Kuid jällegi, ükski tavaline turist ei lähe illegaalselt Pakistani piiri ületama.

Iraan2018-45
Illustreerimaks rahulikku olukorda Iraagi piiril. Kui Afghanistani ja Pakistani piiridest tasuks vähemalt 100 km kaugusele hoida, siis see pilt on tehtud napid 10 km Iraagi piirist.

Terrorismihirmu Iraanis ka eriti ei ole. Ma ütlen eriti, sest eks natukene on seda hetkel igal pool. Viimase seitsme aasta jooksul on seal olnud kaks rünnakut, mõlemad toimusid eelmise aasta suvel Teheranis, samal päeval ja samal ajal. Need oli tõelised erandjuhtumid. Kuna Iraani väga range islamistlik valitsus ei luba inimestele ei tulirelvi ega lõhkeaineid ja teeb pidevalt põhjalikke läbiotsimisi, siis ei ole kohalikel isegi võimalust terrori jaoks. Õnneks puudub neil selle vastu ka huvi. Lisaks on Iraani migratsiooniamet väga range selle osas, keda üleüldse riiki sisse lasta. Seega terrorismi ja juhusliku vägivalla osas tunnen ma end Iraanis turvalisemaltki kui Euroopas.

Kuritegevust ei ole Iraanis absoluutselt. Kõige hullem kuritegevus on seal see, kui kaupmees turistilt liiga kõrge hinna küsib ja turist seda alla kaubelda ei oska. Kuna Iraanis välismaised pangakaardid ei tööta ja kogu reisiraha tuleb sulas kaasa võtta, käivad inimesed tihti mitmetuhande euroga tänaval ringi. Iraanlase käsi lihtsalt ei tõuse teise vara järgi, nii et nii sularaha kui kallimad elektroonikaseadmed jäävad ilusti oma kohale ka siis, kui korraks valvsus kaob. Pigem seisneb probleem vastupidises – mõni Iraani perekond võib sind nädal aega toita ja ringi sõidutada või takso eest maksta ning keeldub igasugusest vaevatasust või kulude jagamisest. Heatahtlikule iraanlasele raha pakkumine on sisuliselt näkku sülitamine, isegi kui tal seda tegelikult vaja võiks minna. Kui iraanlane tahab teha head, siis ta lihtsalt teeb head.

Iraan2018-625.jpg
Täiesti tavaline olukord liikluses. Autod, mootorrattad ja jalakäijad liiguvad suvaliselt igas võimalikus suunas, valgusfoorid ei tööta, igaüks püüab lihtsalt võimalikult kiiresti ristmikku ületada.

Päris kiidulaulu ma aga laulda ei saa. Iraanis on ka oma varjuküljed. Nimelt on tegu riigiga, kus on maailma kõige kõrgem liiklussurmade arv. Iga päev sureb Iraani liikluses keskmiselt 75 inimest, neist valdav enamus mehed ja mootorratturid. Turvavöösid ega õhkpatju nad ei kasuta, autod ülevaatustel ei käi. Sel suvel sattusin ma paari väga ebaõnnestunud juhi autosse, ühel ma konkreetselt käskisin kõrvalistmele istuda ja lasta mul endal sõita. Sõitsingi, paremini kui enamik Iraani autojuhte. Isegi taksoga sõites tekkis ärevaid olukordi päris palju, kus tervislikum oli silmad kinni pigistada, kui et liiklust jälgida. Kolm korda sattusin ka väiksematesse avariidesse, kuid midagi hullu õnneks ei olnud. Busside ja rongidega on rahulikum sõita.
Alles viimase reisi lõpus leidsin ühe taksojuhi, kes oli pikki aastaid Soome ja Ungari saatkondade autojuht olnud, rääkis soome keelt, omas turvavarustusega autot ja tundis põhjamaalasi nii hästi, et ei küsinud isegi mu perekonnaseisu ja vanuse kohta. Kui peaksin kunagi tagasi minema, siis ilmselt oma õnnega ei riskis ja sõidaksin pikemaid otsi vaid selle autojuhiga.

Aga mis ma siis ütlen, kas Iraan on ohtlik sihtkoht? Ei, vägivalla ja kuritegevuse järgi otsustades ei ole kohe kindlasti, sest kumbagi sisuliselt ei eksisteeri. Ainult liikluse osas tasub tähelepanelik olla, kuid needki ohud puudutavad pigem kohalikke mootorrattureid. Korralike taksojuhtidega sõites üldjuhul muretseda pole vaja, kuid kui oled ühe tõeliselt hea juhi juba leidnud, tasub tema kliendiks jäädagi.

Advertisements

One thought on “Kas Iraan on ohtlik sihtkoht?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s