Paljukardetud ja metsik Kurdistan

Ma olin Lähis-Ida kontekstis varasemalt kurdide kohta üsna palju kuulnud. Need olid need õnnetud inimesed, riigitu rahvas, kes nelja riigi vahel eri suguharudes elavad ja pidevalt oma õigusi taga nõuavad. Lähis-Idas suhtutakse kurdidesse riigiti erinevalt. Türklaste-kurdide kole ja verine konflikt kestab juba aastakümneid, Süürias on nad sõjas, Iraagis nõudsid hiljuti iseseisvust ja said vastu näppe, Iraanis on neil aga alati üsna rahulik olnud. Siit-sealt olid mul tekkinud ka mõned kurdidest tuttavad ja uudishimu aina kasvas. Kes nad siis on? On nad tõesti nii metsikuid kui räägitakse?

Iraanlaste suhtumine kurdidesse on naljakas. Nad ei ole küll konfliktis, kuid üks keskmine iraanlane peab üht keskmist kurdi harimatuks ja tsiviliseerimata metslaseks. Nende jaoks on Iraagiga piirnev Ida-Iraan ehk Kurdistan nagu ghetto, kuhu turistid kindlasti minema ei peaks. Või üldse keegi.

Iraan2018-32
Kurdistani vaated

Mina muidugi läksin. Täpsemalt külastasin Kermanshah ja Sanandaj linnasid, mille vahel sai liikuda vaid taksoga. Juba esimesed vaated Kurdistanile olid hingematvad. Kitsad teed keerutasid ümber hiiglaslike mägede üles ja alla. Kõrb oli taaskord asendunud rohelusega. Esimesed kontaktid kohalikega olid nii südamlikud, et tahtsin vägisi veel näha. Minu võõrustajaks osutus üks kohalik ärimees, kes Couchsurfingu kaudu almust pakkus. Algul olin veidi kahtlev, kuid sellest sai üks parimaid elamusi terve reisi jooksul. Hadi pere elas kolmekorruselises majas, kus terve esimene korrus oli pühendatud ainult külaliste vastuvõtmisele. Minu õnneks ei olnud ma enam üksi, vaid minuga oli värskelt liitunud Tallinnast kursaõde Maris ja järgmisel päeval tuli Ida-Iraani ka mu Teherani sõbranna Elnaz. Seega saime kolmekesi nautida tervet privaatset korrust, mis koos kööginurga, duši ja õue-tualetiga meie päralt oli. Kööki me sisuliselt ei kasutanudki, sest Hadi tegi kindlaks, et hommikusöök igal hommikul imeväel meie ukse taha ilmuks ja lõunad-õhtusöögid veetsime alati kohalikes kurdi restoranides. Maja ise oli tüüpiline Lähis-Ida stiilis ridaelamu. Tänavad on täis kitsaid majaosasid, mis ulatuvad kõrgustesse. Traditsiooniliselt on igal korrusel üks suur tuba, vahel harva on neile vaheseinad juurde ehitatud. Nii võib olla kolmekorruselises majas ainult kolm tuba, kus mööblit ei ole. Päeval istutakse toa põrandal maas, suured padjad seljatugedeks vastu seina. Õhtuti laotatakse põrandale paksud tekid maha, kuhu terve pere magama heidab ja hommikul korjatakse need jälle üles. Nii elab igal korrusel eraldi perekond ja ühes majas võib pesitseda terve suur suguvõsa. Aga nagu öeldud, siis Hadi majas oli alumine korrus ainult külaliste päralt.

Kohe esimesel hommikul, pärast seda kui olime eelneval südaööl tema juurde jõudnud, viis Hadi meid roadtripile. Oli reede, nädala ainus vaba päev ja mehel oli hullumeelne komme käia igal reedel kahetunnise autosõidu kaugusel lõunat söömas. Väidetavalt olid just seal riigi parimad toidud ja Hadil oli kahtlemata vaja meidki sinna lõunatama viia. Kahe-kolme tunnine sõit ühes suunas on iraanlaste jaoks pisiasi, mis sest et lõpuks läheb terve päev ühe lõunasöögi peale. Mul oli raske mõista, mis tolle toidu juures nii imetabast oli, aga vaated olid küll vapustavad. Kurdistani mägedes oli kuidagi teistsugune hingus.

Hadi ettepanekul sõitsime edasi Iraagiga piirnevasse Paveh’sse, mida ka eelmises postituses mainisin. Paveh oli üks mu lemmikuid linnasid, ehitatud üleni mäenõlvadele. Inimesed elasid sisuliselt vertikaalset elu, tasaseid tänavaid seal praktiliselt ei olnudki. Naised olid tänavatel eriti uhkelt rõivastatud – kuldsete õmbluste, sätendavate detailide ja eriliste lillemustritega rätid katsid paljude naiste rõivaid ja juukseid. Tundsin, et olin ise kuidagi erakordselt plassilt riietunud.

Iraan2018-38
Kevadiselt rohelise oru kõrval algab mägilinn Paveh. Taamal paistavad juba Iraagi mäed.
Iraan2018-43
Vertikaalselt mäenõlvadele rajatud tänavad

Paveh’ga aga meie ja Hadi autoreisid ei lõppenud. Igal võimalusel jättis mees oma tööülesanded alluvatele ja tuli meiega pikemat lõunapausi veetma, vedas mööda restorane (ja tegi igal viimasel kui korral välja! Ükskõik kui palju me ka ei nõudnud, et vahelduseks ise maksaksime), parke, jäätisekohvikuid, ajaloolisi tõmbekeskuseid ja kõikvõimalikke paiku lähima paari tunni raadiuses.

Juhuslikult kattus mu Kurdistanis viibimise aeg jalgpalli MM-ga ja muuhulgas ka Iraani-Maroko matšiga, mille Iraani kinni pani. Tegu oli nende esimese MM võiduga viimase 19 aasta jooksul ja tõtt-öelda polnud ma selliseid pidustusi varem näinud. Tänavatel oli kümneid tuhandeid inimesi, rõõmust hõiskamas, tantsimas, laulmas, lippudega lehvitamas, autodega mööda linna tuuritamas ja signaale laskmas, inimesed mängisid mullitajate ja vahumasinatega, igal pool lasti ilutulestikku. See oli tõeline rahvapidu, kus osalesid nii käimistoega pensionärid kui paarikuused imikud. Me olime pidustuste seas kuskil tunnikese-kaks, kuid need kestsid terve öö. Ja see oli kõigest üks, paarimiljonilise rahvastikuga väikelinn. Terve Iraan pidutses tol õhtul.

Lisaks Hadi perele kohtusime veel teistegi kurdidega. Nendega oli pea võimatu mitte kohtuda, sest tänaval liikudes tuli alati keegi kindlaks tegema, et meiega on kõik hästi ja et me ei vaja ei abikätt ega teejuhiseid. Võõrad inimesed tänavatel kutsusid enda juurde lõunale või teed jooma, kaupmehed keeldusid raha vastu võtmast, sest kurdidel on kombeks külalistele kõike tasuta pakkuda (kaupmees-klient situatsioonis lihtsalt TULEB raha vägisi anda! Vastasel juhul maksab kurdide lahkus neile endale valusalt kätte, kui vajalikku tasu kauba eest ei saada.).

Iraan2018-51
Sõbrannad Maris ja Elnaz ühes paljudest Kurdistani sisehoovidest

Iraani Kurdistani aladel asub ka üks dervishide küla. Dervishid on ühe spetsiifilise islami voolu järgijad, kelle filosoofia põhineb suuresti Pärsia kirjanikel nagu Saadi, Rumi ja Hafez. Nad on väga helde loomusega ning tõeliselt külalislahked, kuid valitsuse poolt kiusatakse neid taga. Selles konkreetses külas võõrustatakse kõiki külalisi tasuta – raha ei võta vastu ei hotellitoa ega toitude-jookide eest. See on lihtsalt nende usuvoolu põhimõte. Paraku on riik aga keelanud neil külalisi võõrustada, sest väidetavalt vähendab see oluliselt turismirahasid. Meie pidasime külaväravas üle 40 minuti valvuritega läbirääkimisi, kuni meid viimaks pooleks tunniks sisse lubati. Aega jälgiti täpselt ja minutipealt poole tunni kukkudes tuldi meid ära kutsuma. Aga küla ise oli nagu paralleelreaalsusest. See oli ülimalt vaikne, inimesed sahisesid hääletult oma värvilistest rüüdes ringi. Ilmselt oli kohalikel keelatud külalistega rääkida. Külake oli uskumatult puhas, eriti võrreldes muidu kaootilise Iraaniga. Igal pool õitsesid lilled ja sulisesid purskkaevud. Aedade eest hoolitsemine oli ilmselt terve meeskonna igapäevane töö. Külaelanikud veetsid päevi kokates, majapidamistöid tehes ja oma religioonilahu tekste õppides. Lõunaks pakuti meile teed, kohalikku juustu, isetehtud kirsimoosi ja mett koos tollele külale spetsiifilise lapiku leivaga — tüüpiline Iraani söömaaeg, aga eriti kohalik ja eriti hea. Kõik oli tasuta, raha vastu võtmine oleks solvanud dervishite uhkust. Maksta sai ainult suveniiride eest, kui midagi kaasa tahtsid osta. Mina tõin pudeli sealset roosivett, mis pidavat olema üks Iraani parimaid.

Iraan2018-52
Veidi kummituslik, veidi maagiline – ideaalselt puhas dervishite küla, kuhu valitsus külalisi ei luba. Allee lõpus paistvad aknad kuuluvad ühele paljudest tasuta hotellidest, kus rändureid varasemalt majutati.

Veetsin kurdide juures 4-5 päeva ja olin hommikust õhtuni pahviks löödud. Nende külalislahkus ja heldus tegi isegi iraanlastele silmad ette. Ja seda täiesti heast südamest, ilma tagamõteteta – lihtsalt rõõmust, et välismaised külalised nende juurde tee leidsid. Kõik ei olnud seal küll lillepidu, olude sunnil pidin ka kohaliku arstiabiga tutvuma ning olin paariks päevaks sisuliselt liikumisvõimetu, kuid paremat keskkonda ühe halva mürgistuse jaoks ei oleks saanud olla. Omal kummalisel moel tegi see mind kurdidega veelgi lähedasemaks ja ma lihtsalt pidin laskma neil enda eest holitseda. Mul on hea meel, et vähemalt Iraanis sain kurdidega õnnelikult aega veeta ning ka seda rahvast veidi sügavamalt tundma õppida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s