Esimene kuu Istanbulis

Uskumatu, ent esimesed kuu aega Istanbulis saavad peagi juba mööda saadetud. Türki jõudes sain korraks lausa rahulikult hingata – tundus, et kõige hullem oli möödas, sest enam ei pidanud mööda Tallinna linna kõikvõimalike dokumentidega ringi jooksma ja siis ikkagi teada saama, et viisa tegemiseks on vaja siiski pool sentimeetrit suuremaid passipilte. Augusti lõpus paistis nagu ma praktiliselt oleksin elanud Türgi saatkonnas, sisse-välja oli vaja nii palju käia, et keegi isegi ei vaevunud mu nime-dokumenti-allkirja enam registreerima. Viisa sai aga passi, lennupiletite hinnad läksid ootamatult alla ja septembri esimestel päevadel astusin rõõmsalt Ataturgi lennujaama passikontrolli. Oih, ametnik ei viitsinud mu passi lappamagi hakata, Türgi viisat ei leidnud ja pani sisenemistempli hoopis võõra riigi viisa peale. Nojah, mis siin ikka. Tere tulemast Türki!

Korteriotsingud läksid kohe eriti libedalt. Kui paljudes Erasmuse linnades on ühikate-üüripindadega mure, siis Istanbul on sisuliselt Erasmuse paradiis. Me Sandriga otsustasime meelerahuks esimesed ööd hostelis veeta ja uuel päeval kodu hakata otsima. See käis nii kähku, et käisime paari korterit vaatamas ja seejärel võtsime kohe ühe neist samal päeval ära. Kuna mul on pühalik plaan siin Türgis hästi palju õppida, siis valisime väheke privaatsema kodu ja üürisime endale terve korruse ühest neljakorruselisest majast. Jagame elupaika koos kahe türklasega, juristi ja akadeemikuga. Kodu jagamine on siin tavaline. Lasteta paarid ja sisuliselt kõik üliõpilased üürivad kortereid koos terve sõpruskonnaga, et elamiskulusid kokku hoida.

IMG_20180912_115901_175
Vaade uue kodu aknalt päikesetõusu ajal. Üks esimestest hommikutest, mil ma polnud mošeest kostuvate palvusekutsetega ära harjunud ja kell 5 nende peale üles ärkasin.

Minu kõige esimene koolipäev Istanbulis Marmara ülikoolis ei möödunud aga päris nii, nagu olin lootnud. Seadsin end küll varakult valmis, sain kohe õige bussi peale, mis oli tõeline vedamine – hiljem olen sisuliselt iga hommik sellest maha jäänud ja kooli hilinenud. Istanbuli ühistransport on kõige ennenägematum asi siin ilmas. Isegi campuse leidsin tol hommikul ilma pikema otsimiseta üles, mis on jällegi suur asi. Marmara ülikoolil on 15 campust üle Istanbuli ja valesse majja sattumine võib tähendada mitmetunnist ajakadu.

Kõik tundus hästi minevat, kuni viimaks campuse sisehoovi jõudsin ja kogu mu entusiasm hetkega rauges. Keegi ei olnud mind ette hoiatanud. Ma kandsin kuumale septembrihommikule vastavaid riideid – lühemat seelikut, õlgu paljastavat pluusi ja lasin juustel soojas Bosporuse tuules lehvida. See oli viga. Nagu välja tuli, siis Marmara ülikooli teoloogia campus ei ole tavaline ülikoolilinnak. Nimelt on tegu tõeliselt konservatiivse islamikooliga, kus õpivad vaid tõsiusklikud moslemid ja peale minu seal ühtegi välistudengit ei ole. See tähendab muuhulgas ka seda, et absoluutselt kõik naisterahvad kannavad keha ja juukseid katvaid rõivaid, ehk siis neist paistab välja ainult nägu. Kuna nii Istanbuli tänavad kui teised Marmara campused on väga vabameelsed, siis ma ei osanud kohe arvatagi, et peaksin teoloogialinnakus oma välimusele veidi rohkem rõhku pöörama. Tol hommikul keerasin ma igatahes kiiresti nina kodu poole tagasi, panin pikad riided selga ja punusin juuksed tagasihoidlikku patsi ning kiirustasin tagasi loengusse. Polnud hullu midagi. Tänaseks olen sellega juba harjunud ja ei saa ka koolis enam nii võõraid pilke. Ma olen lihtsalt Erasmuse tudeng ja kõigil kaastudengitel on hea meel, et koos nendega loengutes käin. Ma olen küll endiselt ainus naisterahvas, kelle juuksevärvi kõik teavad, kuid see pole ilmselt nii big deal, nagu algul kartsin. Kursusekaaslased on mul see-eest imearmsad, ma olen leidnud palju vahvaid sõbrannasid ja nii ma harjutan hoolega nii araabia kui türgi keelt.

IMG_20180914_191335_759.jpg
Kaunis õhtune Istanbul 

Seega tundub, et esimene kultuurišokk hakkab vaibuma. Türklaste bürokraatia ja Marmara ülikooli asjaajamise pärast tahaksin küll endiselt kord päevas nutta, kuid küll ma kõige selle pärast veel jõuan muretseda. Praeguseks on lihtsalt hea meel, et olen saanud üheks mutrikeseks selles hiiglaslikus Istanbuli kogukonnas. Ma olen üks siinsest kahekümnest miljonist!

Linn ise on väga mõnus. Meil on veel ilusad ja suvised ilmad, iga päev ikka julgelt üle 20 kraadi. Ööd on ka soojad, 17-18 kraadi ja minu naabruskond on hästi rahulik, nii et siin võib julgelt veel pärast südaööd mere ääres ringi jalutada. Ma elan Istanbuli Aasia kaldal, ühes kõige traditsioonilisemas, religioossemas ja samas ka turvalisemas piirkonnas. Lühikesi seelikuid siin tänaval ei kanta, kuid aknad on öö läbi pärani lahti, lapsed mängivad tänavatel, ka pimedamad tänavanurgad on väga rahulikud. Bosporose kallas ja promenaad on meie majast napi viie minuti jalutuskäigu kaugusel, Euroopasse sõidab 7 minutit metrooga ja 15 minutit laevaga. Aga ega seal Euroopas polegi eriti põhjust mul käia. Pärast mõneaasta taguseid terrorirünnakuid on Euroopa kalda populaarsus oluliselt langenud ja kogu melu on Aasia poolele kogunenud. Ärikvartalid asuvad endiselt peamiselt läänekaldal, kuid meelelahutus, kohvikud, restoranid on siinpool palju elavamad. Nii et siin me nüüd siis oleme, paari minuti kaugusel Euroopast, türgi keele ja türklaste jutukusega maadlemas.

Advertisements

3 thoughts on “Esimene kuu Istanbulis

  1. It was tough for me personally to trust that somebody slower
    played a collection on the washout with that lots of people inside the hand,
    but that was of course fairly doable.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s