Õpingute algus Türgis ehk ohappikene

Nüüd ma võin vist ametlikult öelda, et õpin Marmara ülikoolis. Miks alles nüüd, kuigi olen juba 5 nädalat siin viibinud? Noh, ütleme nii, et türklased võtavad elu väga rahulikult ja seda tuleb mul siin endalgi praktiseerima õppida. Kui semestri ametlik algus oli juba septembri esimesel nädalal, siis terve kuu vältel tegelikult suurt midagi ei toimunud. Loengud pidid millalgi hiljem hakkama, kohalik Erasmus Student Network korraldas paar pidu ja hommikusööki, pidevalt kuulutati välja kuupäevadeta orientation week’i, mida ei tulnud ega tulnud… Kuni ühel päeval pidime järsku loengutes lihtsalt kohal olema, kuigi kursustele registreerimine hakkas alles samal hommikul. Orientation week toimus alles pärast tunniplaanilise töö algust ja kestis täpselt kaks tundi. Seal õpetati meile, kuidas loengutesse registreerida ja oma klassiruumid üles leida – protsess, mida olime kõik juba mitmeid kordi läbi teinud ehk siis see kohtumine ei pakkunud enam lisaväärtust meie õpingutele.

Siis läks veel kolm nädalat aega, et tunniplaanis korrektuure teha – ja neid tuli teha kohe küllaga, sest kool ise muutis suvaliselt päevapealt loengute toimumisaegu, -keelt ja näiteks teoloogia instituut otsustas kõik loengud pool tundi edasi lükata, tekitades clashi teiste instituutide tunniplaanidega. Isegi kirja pannes tundub see nagu tõeline segadus, kuid seda päev-päevalt läbi elada oli veel hullem. Väga stressirohke! Sest noh, kokkuvõttes on meil kõigil vaja ikka oma ECTS-d kätte saada, eks.

Nii naiivne ma isegi polnud, et oleksin lootnud oma esialgse õppelepingu aineid võtma hakata. Loomulikult tuli välja, et neid polnud kellelgi olnud plaanis lugedagi ning kõik õppelepingud olid sõlmitud kevadise ainekava järgi. Leppisin jällegi, et õpingute nominaalaja pikendus tuleb tänulikult vastu võtta ning nautida lihtsalt teisi aspekte sellest vahetussemestrist. Lõpuks deklareerisin aga niigi peaaegu maksimaalsed ainepunktid, täpsemalt siis 32 ECTS-i ja nende hulka kuuluvad araabia keel ja grammatika, türgi keel, sufism, diplomaatia, rahvusvaheline õigus ja Euroopa Liidu kursus. Mu loengud toimuvad kolmes erinevas ülikoolilinnakus ja oma kõige halvematel päevadel pean 3-4 tundi ühistranspordi istuma. Ma olen aga erand, üldjuhul võtavad kõik tudengid oma ained vaid ühest instituudist ja Istanbuli ringreise igapäevaselt ei korralda.

LRM_EXPORT_167237952836611_20180924_113822952.jpeg
Ühes campuses on ilusad linnavaated, teises jällegi spetsiaalne kassipark. Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldib.

Kõik loengud peaksid siin inglise keeles olema. Marmara ülikoolis on teatud erialad, mis koosnevad algusest lõpuni (nelja-aastane baka + ettevalmistav aasta) inglise keelsetest ainetest, aga reaalsuses on see vist pigem formaalsus. Kõik professorid on türklased ja ega nad eriti võõrkeeles õpetada ei viitsi, sest tudengid ei saa ju aru niikuinii. Just, ingliskeelsetel erialadel õpetavad ja õpivad inimesed, kes reaalselt seda keelt ei valda. Ja seda traagikat tajun ma pea igapäevaselt, kui mõni huvitav loeng järsku türgikeelseks muutub ning ma järgmised pool tundi tühjalt seina vahtima pean. Mõnikord tahaksin selle peale lausa endast välja minna, aga siis hingan sügavalt sisse ja välja ning meenutan, et türklastel on kõigest ükskõik ja minul peaks ka olema.

Esimesed araabia keele tunnid olid selles osas eriti keerulised. Õpetajanna tegi naerusuil üsna kiiresti selgeks, et tema inglise keeles õpetama ei hakka, sest ta niikuinii räägib valdavalt hoopis araabia keeles. Tegu on kusjuures algajate kursusega, kuid kõik peale minu on tublid 5-6 aastat araabia keelt õppinud. Esimesed kolm nädalat olid päris keerulised, no kohe sõnagi ei õnnestunud mõista. Siis käis järsku mul peas mingi klõps ära ja nüüd saan ma juba päris hästi araabiakeelsetest tundidest aru. Näete, polegi mingit inglise keelt siin vaja.

LRM_EXPORT_267714464795601_20180916_221523006.jpeg
Kodutänav õhtul pärast rasket koolipäeva

Kui nüüd keelebarjäär ja olematu administratsioon kõrvale jätta, siis tegelikult on Marmara ülikooli akadeemiline tase väga kõrge. Kui siia päriselt õppima tulla, siis eriti luuslanki lüüa pole võimalik. Loomulikult on küllaga neid Erasmuse tudengeid, kes deklareerivad ühe aine, kus kohal käima ei pea ja eksamite asemel kirjutatakse paarisaja sõnaline essee, ent tegelikult pakub see ülikool head võimalust tõeliseks akadeemiliseks enesearenguks. Minu eriala, Lähis-Ida uuringutega, sobivad siinsed ained ka hästi kokku, olgugi, et mööda linna ringi jooksmist on palju. Nii tundub mulle, et kui see kohutav asjaajamine viimaks mööda saab, siis on päris tore siin ülikoolis käia!

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s