Erasmuse elu Istanbulis

Vahel ma loen esmaspäeva õhtuti oma messengeri sõnumeid ja mõtlen, mis ma siin elus valesti olen teinud. Samal ajal kui tavalised Erasmuse tudengid teevad plaane nädala alguses beer pongi mängima minna (7 korda nädalas väljas käia on okei, kui elad stipendiumi peal ja deklareerisid terveks semestriks ainult ühe õppeaine), õpin mina järjekordseks araabia keele eksamiks ja surun kella 21 ajal haigutusi alla.

Erasmuse halb maine saab siin natuke tõestust. Samas on Marmara näol tegu meeletult suure ülikooliga, juba Erasmuse tudengeid tuleb neil igal semestril sisse ca 600 ringis. Selge see, et nende hulgas on erinevate eesmärkidega noori. On ka neid, kel koduülikoolis kõik kohustuslikud ained juba võetud, lõpetamine talvel ukse ees ning Erasmust tuldi tegema lihtsalt ajaviiteks, kogemuse pärast. See tundub isegi päris mõnus variant vahetusõpinguteks, kui õpitulemused reaalselt rolli ei mängi. Eks omajagu ole siin kindlasti ka tõsiseid õppureid, kuid nad oskavad end hästi varjata. Mina ise igatahes esmaspäeviti beer pongi mängida ei jaksa (ega üldse pärast päikeseloojangut silmi lahti hoida), aga kukil istuvad 32 ECTS-i ja Eestist kaasa võetud kaugtöö mängivad siin muidugi oma rolli.

Ole sa aga pidutseja, usin tudeng, seikleja või linnavurle — Istanbul sobib ülikoolilinnaks kõikidele. Erasmuse tudengite elu on muidugi eriti lihtsaks tehtud. Iga ülikooli juures eksisteerib Erasmus Student Network ehk ESN, mis tegeleb tudengite vaba aja sisustamisega. Lisaks ESN-idele on ka mitmeid ülelinnalisi Erasmuse üritusi korraldavaid organisatsioone, seega tuleb sotsiaalseid võimalusi igast uksest ja aknast sisse. Meil toimuvad reaalselt iganädalaselt üritused, võistlused, meet-upid, peod, workshopid ja üle kahe nädala ka väljasõidud. Kõige erilisemad on muidugi väljasõidud, need on üldjuhul tõeliselt hea hinnaga 3-4-päevased tripid Türgi erinevatesse otstesse. Transport, majutus ja toitlustus mahub kokku 50-60€ sisse ja nii on võimalik sisuliselt kogu Türgi läbi käia. Ainus varjukülg nende reiside puhul on meeletud tudengite massid. 300 tudengiga koos trippimine on pigem nagu üks kaootiline klassiekskursioon ja ma isiklikult eelistan pigem iseseisvalt reisida. Aga võimalus on lasta ka enda eest kõik ära teha ning lihtsalt Türgit nautida.

Tegelikult on muidugi Istanbulis kohapealgi palju teha ja näha. Linn ise on 1500km2, nii et lausa poolteist korda suurem kui mu kodusaar Hiiumaa ja kümme korda suurem Tallinnast. Siin on kaks rahvusvahelist lennujaama (ja peagi valmib kolmas); suured pargid, kus võib terve päeva ringi jalutada; 5500 hektari suurune mets; tohutud ostukeskused, kust võib leida kõikvõimalikke brände ja muidugi ajalugu-ajalugu-ajalugu. Kuna ma olen suure osa oma Istanbuli turistitamisest juba varasematel reisidel ära teinud, siis sel sügisel polegi ma vaatamisväärsuste juurde niiväga sattunud. Pigem olen avastanud just Aasia kalda pisikesi tänavaid ja saladusi, mida siit leida võib. Ajalugu ja Ottomani pärandeid võib siin palju märgata, kui ainult vaadata osata.

Tudengina on siin kõige mõnusam aga türklaste rahulik elutempo. Türklased on huvitavad inimesed, pealtnäha temperamentsed ja veidi pöörased, kuid tundma õppides näitavad nad enda tasakaalukat palet. Mulle meeldib, kuidas siin keskendutakse vaid ühele asjale korraga: üldjuhul tööd koju kaasa ei võeta, õpingute kõrvalt muude asjadega ei tegeleta ning puhkeaeg pühendatakse täielikult lähedastele. Pärast hilist õhtusööki käiakse veel südaöö ajal Bosporose kaldal jalutamas, tänavanurgad on hiliste tundideni teejoojaid ja tavlamängijaid täis. Igavese rööprähklejana on isegi minu sisemine ärevus natukene maha rahunenud ning õhtuti merd vaatamas käies ei olegi tunnet, nagu peaks midagi kasulikku tegema.

LRM_EXPORT_211809889537865_20180925_160640491.jpeg
Rahulikud õhtud meie kodukandis

Ka kooliga saab siin teatud mõttes vabalt võtta. Õppimist võetakse küll väga tõsiselt, kodutööd peavad alati tehtud olema ning tundides muude asjadega ei tegelda. See-eest ei pilguta aga keegi silmi, kui mõni tudeng kaks tundi pärast loengu algust uksest sisse astub ning vahel unustavad ka professorid ise kohale ilmuda.

Pärast ligi kahte kuud Istanbulis võin igal juhul siinse eluga rahul olla. Muidugi, eks teisedki Türgi linnad on kindlasti välisõpinguteks huvitavad ja ehk veidike rahulikumad, kuid Istanbul on nii hästi Euroopaga ühendatud, et minu jaoks küsimust ei olnud. Otselennud Tallinnasse on ikka väga mugavad! Siinne elamisloa taotlemine on küll eraldi kadalipp, mida Euroopa riikides läbima ei pea, kuid ma räägin nendest õudustest järgmistel nädalatel. Linnana on Istanbul aga kõik, mida Erasmuse linnalt oodata — vaheldusrikas, lõbus, taskukohane ja lõpmatute ajaveetmisvõimalustega. Ma ei teagi, kas praegu siin ka teisi Eesti vahetustudengeid on, kuid mina julgen Istanbuli tulevastele Erasmuse tudengitele igatahes soojalt soovitada. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s