Türgi elamisloa kadalipp

Kõige keerulisem osa Türgis õppimise juures on paberimajandus. Kogu see rist ja viletsus, millest ma viimase kahe kuu jooksul olen pidanud läbi minema, panevad mind kohe tõsiselt Schengenit igatsema. Praegu tundub mõeldamatu, et inimesed võiksid lihtsalt kotid pakkida ja teise riiki elama või õppima minna. Euroopa riigi kodanikuna on mul õigus Türgis 90 päeva viibida ning selle perioodi lõppedes peaks mul elamisluba olema, et igapäevaste toimetustega edasi minna. Reaalsuses see kahjuks nii olema ei saa. Ent alustame siis algusest:

Veel Tallinnas olles, vahetult enne semestri algust, pidasin ma kirjavahetust nii Eesti saatkonnaga Ankaras kui Türgi saatkonnaga Tallinnas ning mõlemad toonitasid, et ma kindlasti oma õpingute jaoks viisa vormistaksin. Marmara ülikool küll väitis, et eurooplasena mul viisat pole vaja ja võin rahulikult 90-päevase viisavaba perioodi jooksul oma dokumendid Türgis korda ajada, kuid igaks juhuks vormistasin selle siiski ära. Nagu juba varem mainisin, siis lennujaamas passikontrollis mu viisat küll üles ei leitud ning sisenemistempel läks hoopis Iraani viisa peale, kuid vähemalt on see mu passis olemas. Reaalset kasu viisast küll vist siiski pole — nimelt saab see mul juba loetud nädalate pärast läbi, kuid elamisloa protsess on endiselt ootel.

Riiki sisenedes tuleb esimeste nädalate jooksul täita veebiankeet ning valida kuupäev elamisloa intervjuu jaoks. Seejärel läheb veel ca 2-3 kuud aega, et dokumente läbi töötada ning septembris taotlejad peaksid detsembri lõpuks oma loa kätte saama. Tuletan meelde, et semester lõppeb juba jaanuari keskel. Mingeid erandeid tudengitele ei ole: eraülikoolid korraldavad küll randevud ehk intervjuud tudengitele ühiselt, ent kogu protsess võtab siiski vähemalt 3 kuud aega.

Marmara ülikool ise randevusid ei korralda ja miski muu neid ka eriti ei huvita. Paberimajandusega peab igaüks ise hakkama saama.

Mina täitsin enda ankeedi juba septembri alguses, kohe pärast riiki jõudmist ning valisin kohtumise ajaks oktoobri keskpaiga. Kahjuks jäin selleks ajaks aga lootusetult haigeks ning polnud võimeline end voodistki välja vedama, rääkimata mitmesaja inimese sekka ootama minemisest. Nagu arvata, hakkas siit kõik allamäge minema. Ma jätsin kohtumisele minemata, sest tõepoolest muud võimalust ei olnud. Kahjuks polnud kusagil ka ühtki kontaktvormi, telefoninumbrit ega meiliaadressi. Otsustasin mõnel teisel päeval kohale ilmuda, olukorda seletada ja uurida, mida siis teha saaks. Kohale minnes saadeti mind pikalt ning soovitati lihtsalt uus taotlus esitada. Oktoobri teine pool oli aga juba käes: uue taotluse esitamine tähendab paratamatult ka uue 3-kuulise ooteperioodi algust. Kuna mul aga midagi üle ei jäänud, siis täitsin ankeedi uuesti ja sain veelgi parema üllatuse osaliseks: nimelt selleks aastaks on kõik intervjuuajad täis. Ma tahaksin, et ma teeksin nalja, aga nii see on. Kuu aja pärast olen ma oma 90-päevalise õppeviisa kehtivusaja ületanud ja ma olen sunnitud ebaseaduslikult Türki jääma. Tehniliselt on lubatud viisa/viisavaba perioodi ületada ainult juhul, kui elamisluba on juba töös, aga antud olukorras ei saa ma isegi intervjuud enne jaanuarikuud, kui ma juba lahkuma pean.
See omakorda tähendab, et detsembri algusest alates olen ma Türgis sisuliselt kinni. Kui ma riigist lahkuksin, siis tõenäoliselt 1) peaksin viisa ületamise eest kopsaka trahvi maksma ja 2) võiksin saada kuni mõnekuulise sisenemiskeelu. Seega on minu esimene eesmärk enne igasugust lahkumist eksamid sooritada, kogu ülikoolidevaheline paberimajandus korda ajada ning seejärel näha, mis edasi saab.

Praegu tundub see kadalipp täiesti võimatu võitlusena. Paistab, et ma kaotan igal juhul — isegi, kui ma elamisloa viimaks kätte saan, ei juhtu seda ilmselt enne jaanuari lõppu, kui ma juba Eestis tagasi olen. Protsessi kuidagi kiirendada ka ei oska, sest lihtsalt kontaktandmeid ei ole ja internetist neid ei leia. Ainus õlekõrs tundub praegu olevat elukoha vahetus — nimelt käib intervjuuaegade jagamine elukoha järgi ja minu linnaosale neid enam ei pakuta. Ehk oleks variant end teise linnaossa registreerida? Sellisel juhul võiksin vast detsembrikuu alguses intervjuule saada, kuid isegi siis oleksin oma paberimajandusega hiljaks jäänud. Minu pea on igatahes tühi. Kui kellelgi on häid ideid või oma kogemusi, siis andke teada!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s