Vahekokkuvõtte — pool semestrit Istanbulis

Oleks vast paras aeg kodustele ja kaasaelajatele vahekokkuvõtet teha, kuid raske on kõiki emotsioone ja mõtteid sirgelt ritta seada. Elamusi on siin palju, see on ühtaegu tore ja samas ka väsitav. Igavaks Türgi elu kindlasti muutuda ei saa, aga eks see hoiab teatud tüüpi ärevust ka pidevalt sees. Julgeolek on nii suures linnas pidevalt päevakorral: lisaks brutaalsetele poliitilistele mõrvadele toimuvad siin ka tänavatulistamised ja inimröövid. Üldiselt vägivald võõraste vastu suunatud ei ole, kuid võimud võtavad turvalisust siiski väga tõsiselt. Tänavatel on relvastatud sõjaväelased ja politseinikud tavaline nähtus, patrullid ei löö kunagi aega surnuks, vaid kontrollivad aktiivselt tänaval inimeste dokumente. Ühistranspordi kasutamiseks tuleb lennujaama turvakontrollist läbi minna, kooli campusesse sisenedes otsitakse tudengid läbi, kaubanduskeskustes skanneeritakse läbi nii kotid kui üleriided. Algul võttis veidi harjumist, kuid täna tekitab see minus turvatunnet. Kõrgendatud tähelepanu turvalisusele on läinud asja ette ning vähemalt juhuslikke vägivallaakte pole Istanbulis pikalt olnud.

Riigina paneb see paik mind ühe uuesti ja uuesti ahhetama. Isegi Istanbul oma kahe maailmajao sadamatega on endiselt võluv. Kitsad mägised tänavad on täis värvilisi maju ja pisikesi botaanikakohvikuid. Kohvikuid ja söögikohti on igas linnaosas tõesti sadu ja sadu ning neid kõiki on võimatu proovida, isegi kui iga päev uues kohas söömas käiks. Ja eks ma enam-vähem püüangi käia. Hinnad on siin taskukohased: keskmine lõuna 1.5-2.5€, tass kohvi 0.5-1€, uhkem õhtusöök linnavaatega restoranis 5-6€. Koolilõunast ei tasu rääkidagi, see maksab meil ainult 2 liiri, ehk ligikaudu 0.35€. Igal tänavanurgal peesitavad kassid on osa linna atmosfäärist, neid toidetakse ja paitatakse ning tänavatel on lausa kassidele mõeldud maju. Valitsuse poolt ehitatud ja korras hoitud.

LRM_EXPORT_1203113403862_20181115_161109967.jpeg
Igapäevane nähtus – rahulik Türgi hommikusöök koos hunnikutes toidu ja võõraste kassidega

Aga Istanbul on vaid üks imepisike osa Türgist. Ma ei ole endiselt väga palju saanud seda riiki avastada, sest kool võtab oma osa nii energiast kui ajast. Tänaseks olen käinud Izmiris, Hatays ja Cappadocias ning iga korraga leidnud eest täiesti omamoodi Türgi. Kui Izmir oli mõnusalt vabameelne, lõbus ja vahemereline, siis Hatay on ju konkreetselt endine Süüria provints, mille annekteerimist süürlased endiselt andestanud pole. Nagu ka varem kirjutasin, siis Hatays on tänaseni ligi pool populatsioonist Süüria araablased. Samas Cappadocia oli nagu täiesti teiselt planeedilt. Sealne maastik jättis täiesti maavälise mulje. Tänasenigi on veider mõelda, et kunagi inimesed päriselt nendes koobastes igapäevaselt elasid. Cappadocia modernsem linnake Göreme  oli aga veidi armeenialiku meeleoluga, mis ajalugu arvestades ka loomulik on.
Püüan siin aeg-ajalt veel ikka nädalavahetuse trippe ette võtta, kuid selge on see, et nende kuue kuu jooksul ei saa Türgit sisuliselt üldse näha. Eks siis peab vaid teinekord siia päriselt seiklema tulema.

FB_IMG_1542450593604.jpg
Sünnipäevahommiku jäädvustus: unine päikesetõus Cappadocias
LRM_EXPORT_66510229345566_20181013_163201207.jpeg
Celsuse raamatukogu hilissuvises Ephesuses

Türklased tekitavad minus endiselt suuri küsimusi. Sõpradena on nad kõige südamlikumad ja armsamad inimesed üldse. Nad võivad tõesti kõik endast anda, et ometi teistel inimestel hea oleks. Ja mitte ainult inimestel — Istanbuli kurikuulsaid tänavakasse on just seetõttu nii meeletult palju, et inimesed neid hea meelega toidavad ja hellitavad. Küll aga ei taha ma siinsetega ei rahast ega ärist rääkida. On see mõni sissekodeeritud reaktsioon siiditee aegadest või lihtsalt minu halb õnn, aga sel hetkel, kui jutt rahale läheb, siis on kogu sõprus otsas. Vähemalt Istanbulis on Erasmuse tudengite koorimine täiesti eraldi ettevõtluse liik ja kahjuks peab koguaeg silmad lahti hoidma, et kuskilt jälle petta ei saaks. Selle osas on eriti tundlik teema majutus, just lühiajaliste Erasmuse tudengite majutus. Ja samas on teist tüüpi türklased, kes omaenda kohvikus su käest raha ei küsi, tervitavad tänaval nimepidi ja teevad kõik, et need vaesed välismaalased end Türgis hästi võiksid tunda.

Veidi üle poole ajast ongi nüüdseks läbi. Elamisloa osas on asjad nii palju edasi liikunud, et mul õnnestus intervjuu aeg saada! Novembri lõpu seisuga saan ma vähemalt ametlikult jääda elamisloa ootele ning illegaali staatus mind tõenäoliselt ei oota. Kas ma loa jõuludeks kätte saan, see on iseasi. Aga hiljemalt jaanuari keskel peaksin siiski saama Türgist ametlikult lahkuda, eks siis ongi semestri lõpp juba käes. Uuest nädalast jään ma siia üksinda — Sandri viisavaba periood saab läbi ning ta peab kahjuks ära lendama. Me kolisime vahepeal väiksemasse korterisse, mis sobib üksinda elamiseks paremini. Enamik külalisi on meil ka juba ära käinud, aga detsembri alguses võtan ma veel oma Tallinna vanaema Istanbulis vastu 🙂 See saab kindlasti veel eriti tore olema, koos vanaemaga Istanbuli bazaaride läbi kammimine ja iga nurga peal kohvitamine!

 

Advertisements

One thought on “Vahekokkuvõtte — pool semestrit Istanbulis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s