Ühe päevaga läbi Petra: tee varakambrini

Hommik beduiinilaagris oli varajane, sest tahtsime enne suuremaid turistihorde Petra väravatest sisse jõuda. Varane start oli oluline juba seetõttu, et saime Petras veeta vaid ühe päeva, mis paljude hinnangute põhjal polnud sugugi piisav. Seega pidime oma piiratud ajast võimalikult palju välja pigistama.
Vähemalt oli piletite osas lihtne. Nagu varem mainisin, olin ma enne reisi ostnud Jordaania e-viisa, mis ühtlasi kehtis ka kõigi riiklike vaatamisväärsuste piletina. See tähendas, et Petra üsnagi kulukat piletit ei pidanud ma eraldi ostma, vaid näitasin väravas vaid oma viisa arvet. Piletihinnad on seal umbes 60-80€ kandis ja järjekorras kassas väga pikad.

Varahommikune jalutuskäik läbi linnaväravate võttis üsna kaua aega, vähemalt meiesuguste uniste rändurite puhul. Kõik oli muljetavaldav, juba enne ehitisteni jõudmist. Esimese teeraja juures olid juba paljud isehakanud giididest beduiinid reas, kes pakkusid sõitu enda eeslitel, ponidel ja kaamelitel. Kusjuures loomatakso pidi olema piletihinna sees, kuid meie siiski loobusime kategooriliselt igasugusest sõidust. Loomade kohtlemine on sellistes tõmbepunktides tihti allpool igasugust arvestust ja olgugi, et beduiinid hoolitsevad oma loomade eest paremini kui keskmised turismitöötajad, ei ole ükski loom loodud inimeste kandmiseks.

Esimesed ahhetama-panevad vaated ilmusid kaljuseinte vahele suunduvas käigus nimega Siq. Araabiakeelse nimega Siq on imekitsas kuristiku põhi, mida mööda suundub tee Petra pühapaikade suunas. Kõige kitsamates kohtades on kaljuservade vahel napilt paar meetrit ruumi, nii et päevavalgust sinna kohati ei paistagi. USA kuulsat Punast kanjonit meenutavad seinad olid maagilised ja sellest vaatest polnud võimalik tüdineda. Õnneks oli see julgelt 15-20 minutiline jalutuskäik läbi Siq’i, enne kui päriselt Petra linna pärale jõudsime, seega sai kuristiku põhjas kõndimist pikalt nautida.

Jordaania (9 of 10)
Kuristiku põhjas looklev rada
lrm_export_160836122787120_20181205_091818365928656304585579577.jpeg
Kitsad käigud kaljuseinte vahel
lrm_export_160724585298829_20181205_0915432364246193924127846479.jpeg
Siq’i lõppvaatus ja esimene pilk Al-Khazneh’le

Viimane samm enne Siq’ist välja astumist oli samuti vapustav: kitsaste kaljuseinte vahelt ilmus järsku välja kõrgustesse ulatuv tempel Al-Khazneh (tõlkes varakamber). Varakambrisse sisse enam külastajaid ei lubata, kuid juba selle väljast imetlemine on kogu Petra külastust väärt. Tempel ise on aga nii majesteetlik, et otse selle ees seistes ei suutnud silm kogu ehitist hoomatagi.
Vaevalt Al-Khazneh’i ette jõudnud, tulid mitmed beduiinidest noormehed pakkuma, et nad võiksid viia meid kaljuservale, looduslikule vaateplatvormile, et kogu ilu veidi kõrgemalt vaadata. Ühe giidiga jõudsimegi kokkuleppele ja hakkasime enam-vähem mööda vertikaalseid seinu üles ronima. Mehed lugesid veel sõnad peale, et me ometi kümne euro säästmise nimel omapäi platvormi otsima ei läheks — Petra kaljude vahel juhtub iga-aastaselt saatuslikke õnnetusi turistidega, kes end giidide palkamiseks liiga heaks pidasid ja üksinda kõrgustesse matkama läksid. Matk kestis umbes 20 minutit ja oli nii minu kui sõbranna jaoks üsna pingutust nõudev; meie giid aga keksis seintest üles, nagu gravitatsioon temale ei kehtikski. Tuju tõstmiseks rääkis ta meile lugusid elust 21. sajandi nomaadina. See oli nii toredalt vastuoluline: mees elas küll metsikus koopas, tal polnud ei tualetti ega elektrit, kuid see-eest käis ta igapäevaselt instagramis ja kuulas youtube’is muusikat. Telefoni sai ta laadida päeva jooksul mõne kaupmehe juures. Ometi ei tekkinud mingitki kahtlust selles, et nii tema kui ülejäänud Petra beduiinid olidki ehtsad kõrbenomaadid, kes oma eluviisi lihtsalt turismiga ühtlustanud olid.

lrm_export_30514302273721_20190620_2216520946971842339817287886.jpeg
Laugem rada vaateplatvormile
lrm_export_159907085060912_20181205_0858329418650969970095201770.jpeg
Mitte just kõige lihtsam teekond

Ja see vaateplatvorm? Igati ronimist väärt! Kõrgustest Al-Khazneh’i vaatamine oli veelgi võimsam, kui Siq’ist välja astumine.
Platvormil jäime eemale ka järjest saabuvatest lärmavatest turistihordidest ja kirglikematest kaupmeestest, kes just varakambri ees end reklaamisid. Pooleldi naljaga vaatasime ka põhimõttekindlaid naisi, kes õhtukleitides selle tee olid otsustanud ette võtta — ikka instagrami nimel. Kuigi nende pildid tulid tõesti imeilusad, siis mugav ei saanud see kindlasti olla. Isegi meie, olles matkamiseks valmistunud, nägime kiviseintest üles ronides palju vaeva.
Ainus tõrvatilgake oli see meeletu kõrgus! Kuigi mina ennast kõrgusekartjaks ei pea ja olen minevikus isegi benji-hüppe sooritanud, võttis kuristiku serval seismine mul ikka korralikult jalad värisema. Sest tegu pole mingi illusiooniga — meie all tõepoolest on ainult tühjus.

Jordan-GoPro-1
Pildid vaateplatvormilt. Igati kerget kõrgusekartust väärt.
Jordan-GoPro-4
Meie beduiinist giid, kes elas koopas ja armastas karastusjooke
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s