Mina, digirändur

Aeg-ajalt tuleb mulle ikka postkasti kirju küsimusega, mida ma teen, et nii suure osa aastast reisimas olen. Inglise keeles on juba pikalt kasutatud minusuguste kirjeldamiseks sõnapaari digital nomad. Kuna mulle endale on nomaadikultuur hästi põnev, olen ka seda väljendit rõõmuga kasutanud ning kujutanud ette, kuidas ma oma MacBookiga kaameleid karjatan ja jurtas elan. Reaalsuses veedan ma muidugi kõik oma päevad normaalset wifit otsides ja elektroonikahunnikut seljas kandes, nii et päris nomaadiks mind vist siiski pidada ei saa.

Continue reading “Mina, digirändur”

Roadtrip ümber Lõuna-Iisraeli

Kas ma juba ohkasin, kui imeline riik Iisrael on? Pisike maalapike Euroopa ja Aasia vahel, mis on koduks miljonitele juutidele, araablastele ja muudele rahvustele. Iisrael on nii mitmekülgse loodusega riik, et tõepoolest võib see lisaks kõigele muule ka mett ja piima voolata. Kuigi riik on Eestist lausa kaks korda väiksema pindalaga, ei olnud meil sel korral võimalik kõiki kauneid kohti Iisraelis läbi sõita. Jeruusalemmast suundusime hoopis Surnumere poole, et sealsete soolade peal pool päevakest veeta.

Continue reading “Roadtrip ümber Lõuna-Iisraeli”

Maagiline Jeruusalemm ja tükike Palestiinat

Olen vast korduvalt maininud, et suured linnad minus üldjuhul erilisi emotsioone ei tekita. Mõned linnad tunduvad lihtsalt nii meeletult üleshaibitud, eriti Euroopa pealinnad. Tõelist värskust ja meeldejäävaid elamusi saab tihtipeale hoopis loodusest ja väiksematest kohtadest. Jeruusalemm, olles ilmselt üks maailma tuntumaid linnasid juba sadu ja sadu aastaid, oli mulle tõeliselt heaks üllatuseks.
Jeruusalemm on mõneti nagu Lääne ja Ida kokkupuutepunkt. See on tähtsaks religioosseks keskuseks juutidele, kristlastele ja moslemitele ning vaatamisväärsuseks miljonitele ajaloo- ja kultuurihuvlistele turistidele. Me veetsime Jeruusalemmas kolm päeva ning ikka ei oleks nagu midagi näinud selle ajaga.

Continue reading “Maagiline Jeruusalemm ja tükike Palestiinat”

Iisrael – jah või ei?

Maailmas on nii palju põnevaid paiku, kuhu poliitilise olukorra ja pingete pärast minna ei tihka. Me ostsime piletid Iisraeli juba ammu ära, osalt minu isale kingituseks ning osalt ka iseenda huvi pärast. Hoidsime aga koguaeg üleval võimalust, et võib-olla ei lähe — äkki muutub olukord liialt pingeliseks. Kes ei ole väga kursis, siis Iisraelis toimub väga palju. Lühidalt öeldes on seal üleval territoriaalne konflikt juutide ja araablaste vahel, Iisraeli ja Palestiina vahel. Üldiselt on turistidel rahulik, konflikt puudutab ikkagi kohalikke ja väga konkreetseid piirkondi. Näiteks Gazasse, kus on juba aastaid väga ärev, turiste ohu tõttu ei lastagi. Konfliktipiirkonnas võib aga olukord päevapealt muutuda ning ka reisijana on mõistlik pigem karta kui kahetseda. Suure õhurünnakute ajal, kus ka tsiviilisikud varjenditesse peituma peavad, ma turisti mängima ei läheks. Meil läks siiski hästi, olukord tundus stabiilsena püsivat ja sel kevadel Tel Avivis maandusimegi.

Continue reading “Iisrael – jah või ei?”

Mida teha Istanbulis?

Eelmise aasta lõpus jõudsin ka Türgit külastada. Osalesin Kesk-Türgis ühel täiendkoolitusel ja sättisin lennuajad vastavaks, et Istanbulis samuti mõned päevad veeta. 2017. aasta lemmiksihtkohtade postituses mainisin, et olin seda reisi pikalt edasi lükanud – pikka aega ei olnud Türgi minu jaoks kuigi ahvatlev sihtkoht. Ühel hetkel sai aga ajaloo- ja kultuurihuvi minust siiski võitu ning võin täna selle üle südamest rõõmustada. Mul on Türgis palju häid sõpru, kes on Istanbuli taevani kiitnud. Mis siin salata, mina seda kiidulaulu uskuda ei tahtnud. Eeldasin, et tegu on Marrakechi-sarnase räpase ja lärmaka linnaga, kus igal sammul püütakse sind petta ja röövida. Mõneti lausa tore, et mul nii madalad ootused olid – seda suurema üllatuse osaliseks sain, kui sattusin värvirikkasse ja tasakaalukasse Istanbuli.

Continue reading “Mida teha Istanbulis?”

2017. aasta lemmikud sihtkohad

2017. aasta on olnud minu jaoks tõeliselt revolutsiooniline. Pooleldi juhuste kokkulangemisel leidsin hea sümbioosi reisimise ja töötamise vahel. Sel aastal ei ole ma mitte ühtki päeva füüsiliselt tööl käinud, kui välislähetusi mitte arvestada. Selle asemel on saanud mu sülearvuti sügavustest ka töökoht, mis mind nüüdseks aasta aega on elus hoidnud. Mis siin salata – naudin oma asukohavaba elu väga ja olen tänu sellele saanud  taaskord sel aastal mõnuga reisida. Kui mu arvutused mind alt ei vea, veetsin 2017. aastal täpselt 99 päeva välismaal. Seega olen järjepidevalt juba kolmandat aastat 3-4 kuud aastast rännanud. Sügisel proovisin veidikene tuure maha võtta, kuna uuesti täisajaga ülikoolis hakkasin käima. Päris hästi see aga ei õnnestunud, sest siiski sattusin vähemalt korra kuus kotti pakkima.

Continue reading “2017. aasta lemmikud sihtkohad”

Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!

Usun, et paljud eestlased on oma elus rannal maganud. Meil Hiiumaal on see küll üsna tavaline – suvistel lõkkeõhtutel juhtus ikka, et oldi koos kuni päikesetõusuni ja siis polnud mõtet enam koju minna. Parem magasime sõbrannadega paar tundi liival ja hiljem jäime randa peesitama-ujuma. Ma hakkasin üsna noorelt juba iseseisvalt reisima ja ka välismaal olen pidanud magamiskohtadesse loovalt suhtuma. Heade sõpradega magamiskottidesse kerra tõmbunult Itaalias spordiväljakul uinumiseni tähtede vaatamine, Ateenas koidikuni ujumine, Pärsia lahes Iraani saartel lainete loksumist kuulates magamine – need on olnud mu lemmikud reisimälestused. Mulle ei ole võõras ka kiirteede kõrval või bensiinijaamade taga telkimine – Kesk-Euroopas on telk üsna asendamatu. Aga soojas kliimas on õues magamisel erakordne võlu. Ma tunnen end alati kui koopainimene, kes jõuab viimaks juurte juurde tagasi.

Continue reading “Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!”