Kuidas reisida käsipagasiga?
Vahel tundub mulle, et olen poole oma elust elanud käsipagasis. Loomulikult, ka mina alustasin kunagi reisimist hiiglaslike 30 kiloste kohvritega, mida ühe käega tassida ei jaksanud. Kui kahe nädala möödudes avamata kohvri jälle lennukile tassisin, mõtlesin ainult, et oli nüüd seda siis vaja… Isegi sagedane rändamine ei suutnud mind ümber kasvatada. Ikka oli tarvis kaasa vedada 7 kleiti, 4 püksipaari, 2 seelikut, hommikumantel, terve laadung kosmeetikat ja 4-5 paari jalatseid. Nädalaks-kaheks. Selge see, ühel hetkel mõistsin ju isegi, et iialgi mul kogu seda kupatust vaja ei läinud. Päriselt muutus mu pagasi suurus koos rändamise stiili (ja eluga).
Minu esimesed seljakotireisid olid tagantjärele mõeldes koomilised. Talvisel ajal mööda Suurbritanniat hääletades olin seljakoti nii raskeks pakkinud, et ei jaksanud sellega sammugi astuda — kusjuures sooje riideid polnud ikkagi kaasas. Aasta hiljem sättisime kaaslasega end pikemale reisile: ostsime ühe otsa pileti Vahemere äärde ja hakkasime seljakottidega sealt Eesti poole hääletama. Loomulikult nägi pool reisi selline välja, et vaene Sander kandis kaht matkakotti, sest mina enda oma… ei jaksanud.
Aga elu on õpetanud! Viimastel kordadel on mu kott koos riiete, magamisvahendite ja hügieenitarvikutega kaalunud vaid 5kg. Kui lisan arvuti ja fototehnika, jõuab koti kaal tavaliselt 8-10kg kanti. Oleneb, kui palju tehnikat kaasa vean. Aga palun väga, tänased ja tulevased käsipagasi-reisijad: siin on minu kuldreeglid, mille abil ka minimalistlikud reisid lihtsamaks teha.
Mugav käsipagas!
Kõige olulisem osa käsipagasi juures on… muidugi pagas ise! Pole isegi vahet, kas rännata kohvri või seljakotiga, tähtis on vaid see, et pagas ise reisija vajadustele vastaks. Kohver-seljakott võib vabalt olla ka ränduri kõige kulukam vara, sest selle kvaliteet ei saa kannatada — kott on ju kaaslane pikkadeks reisideks ja lugematuteks kilomeetriteks. Mul olnud terve hunnik erinevaid seljakotte üsna varieeruvates hinnaklassides, kuid nüüd olen tõesti leidnud koti, mida võin vajadusel kuu aega järjest seljast võtmata turjal kanda. Enne seda oli mul pidevalt jama: kord rebenesid koti õmblused keset reisi nii lahti, et enam kotti kasutada ei saanud, teinekord oli kott isegi paarikilosena nii raske ja ebamugav, et seda kanda ei suutnud. Aga nüüd olen rahul! Ausalt ka.
Kombineeritavad riided
Teine rusikareegel puudutab reisil kantavaid rõivaid. Naistele on üks paar pükse, üks seelik, kaks pluusi ja üks kleit täiesti piisav kogus riideid, et mõned nädalad hakkama saada. Seep ja vesi pole ometigi maailmast otsa saanud, et kantud esemeid iga paari päeva tagant värskendada. Seega tasub heaga jätta koju kõik „äkki mul on selle tuju“-tüüpi riided ja võtta kaasa ainult funktsionaalsed ja mugavad esemed. Kui tunned end oma rõivastes hästi ja kotilukk mahub ilusti kinni, on hea reis ju sisuliselt garanteeritud.
Miniatuursed kogused: see kehtib kõigele
Teate ju küll, reisil olles on kõike vaja, aga ainult natuke. Ma olen tõesti ainult nii palju asju kaasas tassima, kui vaja läheb – isegi šampoonipudel pole enam 100ml, sest nii palju mul seda lihtsalt ei kulu. Pigem mahutan kõik vedelikud 20-50ml anumatesse ja kannan hoobilt väiksemat raskust õlgadel. Märkmiku-reisipäeviku asemel võtan kaasa paar paberilehte, kuhu vajadusel märkmeid teha, sest niikuinii ma pikki perioode käsitsi kirjutades ei veeda. Raamatute tassimisest olen ka ammu loobunud! Vanasti vedasin ikka 4-5 raamatut nädalaks ajaks kaasa ja kirusin end terve aja. Täna kannan tuhandet raamatut oma e-lugeris ja lisan kotile kaalu vaid saja grammi võrra.
Elektroonika?
Nii minu õpingud kui töö keerlevad täielikult elektroonika ümber. Sülearvuti, nutitelefon, e-luger, diktofon, peegelkaamera koos objektiividega, seikluskaamera oma vidinatega – need on minu kõige elementaarsemad tehnikavidinad, mis regulaarselt kasutuses on. Kokku kaalub kogu kraam üle kümne kilo kindlasti, seega kerge koti täidavad need kiiresti. Hea uudis on aga see, et kõike ei olegi alati vaja! Vahel on mõnus ka arvuti ja kaamerad koju jätta ning ainult nutitelefoniga kõik oma asjad ära ajada. Või veel hullem mõte – äkki peakski vahel reisile lihtsalt puhkama minema?
