Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Continue reading “Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed”

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Reisides lähtun alati üldtuntud tõest – ükski riik ei ole oma pealinna nägu. Seega võõrkultuuri tõeliseks nautimiseks pean väga oluliseks pealinnast välja sõitmist. Vahelduv maastik, muutuv arhitektuur, silmapaistvalt teistsugune kombestik, autentsed rõivad, mustrid, helid, hääled, lõhnad, maitsed, miimika… Kõrghoonete ja taksojuhtide taga peitub nii palju ehedust ja ilu. Loomulikult on ka metsik Kaukaasia kõike seda täis.

Nagu mainisin, oli Jerevan minu külastuse ajal sügavalt sudu sisse mattunud. Seda värskendavam oli sõita linnast välja ning näha, kuidas mägedes juba suur kevad valitses. Esimene väljasõit viis meid lõunasse, Azerbaijani okupeeritud ala lähedale ja Türgi piiri äärde. Hiljem käisime Kirde-Armeenias ja Gruusia piiri ääres, tehes ringi peale pea kogu riigile.

Continue reading “Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine”

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Kui Eestis hakkas juba kevad kätte jõudma, siis Armeenia oli selles osas pigem pettumust valmistav. Õigemini, riik ise oli päikseline ja kevadine. Jerevan asub aga mägede vahelises orus, justkui kausi põhjas. Veekogude tõttu on mägistes piirkondades linnad tihti just orgudesse rajatud, kuid pärast suurt urbaniseerumist on see hakanud enesega teatud ebamugavusi kaasa tooma. Nimelt jäävad madalrõhkkonna tõttu pilved mäetippude vahele justkui kinni ning võivad sealt liikuda alles pika aja pärast. Seisev, “surnud” õhk kogub enesesse aga meeletult autodest ja tööstustest tekkivaid heitgaase, mis tekitab läppunud sudu üle linna.

Mina viibisin sel korral Jerevanis ligi kaks nädalat ja nägin alles viimasel päeval sudu tõusvat ning päikesele selges taevas teed tegemas. Kohalikud olid seda aga kannatanud juba üle poole aasta.

Armeenia17-61
Iga varahommik Jerevanis – nähtavus on umbes 10 meetrit enda ette. Õhk on suitsune ja must, hingata on halb. Samas hommikuvaikus ja ärkav linn korvavad kõik ebamugavused.

Continue reading “Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan”

Kuidas muuta lähetus seikluseks?

Väga tihti ma juba nähtud sihtkohtadesse ei naase. Pikalt oli minu prioriteediks külastada võimalikult palju “uusi riike” – võõraid maid, kus varem polnud käinud. Aastatega on aga reisid muutunud tihedamaks ja esialgne eesmärk suuresti hääbunud. Riiginimede maha tõmbamise asemel olen varasemast rohkem hakanud pidevast liikumisest teistsugust eesmärki otsima.

Eelmisel talvel osalesin Armeenias ühel koolitusel. Sinna lennates ei osanud arvatagi, et lähiaastatel Kaukaasiasse tagasi lähen – ja veel tööasjus! Tegelikkuses jäin ma aga koolitust korraldavale organisatsioonile alustava ettevõtjana silma ning eelmisel kevadel algas meie koostöö. Sel aastal sõitsin tagasi Jerevani, kandes juba uut rolli. Kuigi seekord oli minimalistliku matkavarustuse asemel kotti pakitud lausa sülearvuti ja paar esinduslikumat kleiti, siis enda rahutule loomusele vastu ei saa – mõtlesin iga hinna eest välja viise, kuidas aega võimalikult efektiivselt ära kasutada. Panen enda nipid ka siia kirja – ehk lubavad need kellelgi teiselgi lähetusest maksimumi võtta.

Continue reading “Kuidas muuta lähetus seikluseks?”

kogemata kaukaasias / trans-caucasian öörong

Kell oli 21.25. Vaatamata kõigi kohalike soovitusele, olin siiski otsustanud öörongiga riigist lahkuda. Ma ei otsinud mugavust, tahtsin hoopis kogemust ja emotsioone. Ja üksindust.

Olin napilt jõudnud mäe pealt rongijaama, saanud viimase hetke pileti kõige madalamasse klassi ja hüppanud perroonilt läbi rongiukse. Kallistasime-musitasime saatma tulnutega ukse peal, nemad perroonil ja mina rongil. Hakkasime liikuma, perroonil veel lehvitati, naeratati, joosti rongile järgi… Üks maailma ilusamaid hüvastijätte.

Vagun oli peaaegu tühi, kuid õnneks rääkisid kaks noort naist inglise keelt ja aitasid mul end sisse seada. Magasime kõik läbikäidavates usteta platskaartides, magamisasemeks õrnalt polsterdatud pingid, kuhu sai peale panna madratsi, padja ja konduktori poolt antud voodipesud. Tekiks võis võtta teise madratsi.

Rong oli hämar ja inimesed vaiksed. Kuulsime rataste raginat ja läbi maastike kihutamist. Tundus, nagu sõidaksin läbi aastakümnete, tagasi 1950ndatesse. Raudtee oli ehitatud nii kitsalt mägede vahele, et oleksin võinud mõlemast aknast käe välja pista ja mäenõlvu katsuda. Ma olin nii õnnelik, et tahtsin igavesti vaikida.

Kella 4 paiku jõudsime Gruusia piirile, kus rong ja reisijad kahe tunni jooksul põhjalikult läbi otsiti. Mulle ei esitatud erilisi küsimusi, õnneks on eestlastel nii armeenlaste kui grusiinidega head suhted. Venekeelseid vigureid ei pidanudki tegema. Uni oli hirmsasti silmas. Minust teisel pool seina oli naine, kes kõik passikontrollid maha magas. Piirivalvurid püüdsid teda nimepidi äratada, aga tulemusteta. Armu talle siiski anti ja löödi templid ilusti passi.

Piirist linnani oli ainult paar tundi sõita ning seegi möödus lihtsalt magades. Rongi pidev rappumine muutus hällitavaks ja vagun oli eriliselt soe. Ka mu mägironimisest lirtsuvmärjad saapad kuivasid selle 11-tunnise sõidu jooksul ära.

Tbilisi hommik oli külm ja karge. Astusime maha oma nõuka-aegsest rongist ja ikka veel polnud sellist tunnet, nagu see oleks päris olnud.

Uskumatu, et rongisõit võib ühel hetkel terveks eluks muutuda.