Mida teha Istanbulis?

Eelmise aasta lõpus jõudsin ka Türgit külastada. Osalesin Kesk-Türgis ühel täiendkoolitusel ja sättisin lennuajad vastavaks, et Istanbulis samuti mõned päevad veeta. 2017. aasta lemmiksihtkohtade postituses mainisin, et olin seda reisi pikalt edasi lükanud – pikka aega ei olnud Türgi minu jaoks kuigi ahvatlev sihtkoht. Ühel hetkel sai aga ajaloo- ja kultuurihuvi minust siiski võitu ning võin täna selle üle südamest rõõmustada. Mul on Türgis palju häid sõpru, kes on Istanbuli taevani kiitnud. Mis siin salata, mina seda kiidulaulu uskuda ei tahtnud. Eeldasin, et tegu on Marrakechi-sarnase räpase ja lärmaka linnaga, kus igal sammul püütakse sind petta ja röövida. Mõneti lausa tore, et mul nii madalad ootused olid – seda suurema üllatuse osaliseks sain, kui sattusin värvirikkasse ja tasakaalukasse Istanbuli.

Türgi-6
Klassikaline Istanbuli vaatepilt

Mul jääb Istanbuli kirjeldamisel sõnadest puudu. Linn oli elav, kuid mitte lärmakas; rahvarohke, kuid mitte ahistav; ülevoolav, kuid mitte pöörane. Seal ei olnud Lähis-Idale omast kaost – olgugi, et tegu on ühe maailma suurima linnaga. Meeletu 15 miljoni pealine rahvastik ületab peaaegu kõik meile tuntud suurlinnad, kaasa arvatud Moskva, New Yorgi ja Delhi. Istanbul on tõeline metropol, kuid on suutnud säilitada idamaadele omase külalislahkuse ja heatahtlikkuse. Esimest korda sinna sattudes on segadus aga kiire tulema – mida selles hiiglaslikus linnas külastada? Kui aeg on piiritletud, siis saan soovitada järgmiseid punkte:

Vaata üle Sinine mošee ja Hagia Sophia
Istanbuli kaks kõige tuntumat vaatamisväärsust on oma kuulsuse igati ära teeninud. Massiivsed Sinine ehk Sultan Ahmedi mošee ja muuseum Hagia Sophia on olulised ajaloo- ja arhitektuurimälestised. Mošeed saab külastada igaüks, ebasobiva riietuse korral antakse naistele isegi pikad seelikud ja pearätid mošee poolt laenuks. Tegu on tõeliselt luksusliku pühakojaga, mille kuninglikkust on raske hoomata. Hagia Sophial on huvitav taust – see on teeninud nii basiiliku, kiriku kui mošeena ja on tänaseks muudetud muuseumiks. Ausalt, kui Istanbulis on vaid paar päeva aega, siis need kaks koos väinatuuriga katavad juba suure osa tähtsatest vaatamisväärsustest.

Türgi-3
Imekaunis Sinine mošee

Sõida Bosporuse peal
Kui värvilisi maju, kitsaid tänavaid ja häid inimesi võib veel mujaltki leida, siis Bosporuse väin eristab Istanbuli teistest omataolistest. See pole pelgalt jõgi, mis linna kaheks jagab, vaid meeletu maailmajagusid lahutav väin. Kuna Istanbul asub mõlemal pool väina, nii Euroopas kui Aasias, on Bosporuse peal tihe praamiliiklus. Nii võib isegi ühest linnaosast teise sõitmine muutuda tõeliseks lõbusõiduks. Bosporusel on imekaunid vaated linnale, näidates ühe silmapilguga kogu Istanbuli. Kujutan ette, et suvisel ajal mõjub praamisõit meeldiva värskendusena, jahutades päikesest kuuma nahka. Vaid mõne euro eest on võimalik sõita ka turistipraamiga, mis teeb põhjaliku ringi väinale peale ja tutvustab merelt kõiki Istanbuli tähtsamaid vaatamisväärsusi. Kes meresõitu armastab, sellele tungivalt soovitatav käimine!

Türgi-1
Tormised pilved Euroopa kalda kohal

Jaluta vanalinna tänavatel
Ma ei ole selline reisija, kes tahaks pikki päevi täpse ajakava järgi ringi joosta. Mulle meeldib, kui mul on ka reisil olles võimalik elu rahulikult võtta ja linnukeste tõmbamise asemel sihtkoha atmosfääri tundma õppida. Istanbuli ei saa tundma õppida, ilma rahulike jalutuskäikudeta vanalinna tänavatel. Istanbuli vanalinn on imekaunis, täis kitsaid käike, munakivitänavaid, värvilisi kivimaju, tänavamuusikuid, baare ja kohvikuid, suminat ja naeru. Tänaseks vanalinnaks kutsutakse kunagise Konstantinoopoli alasid. Iga õhtu Istanbulis on sume suveõhtu, seda enam, et seal hakkab elu alles pärast päikeseloojangut pihta.

Külasta Anatooliat
Istanbuli Aasia-osa ehk Anatooliat peetakse tihti nii kaugeks, et ei hakata sinna sõitmisega ennast vaevama. Tegelikult toimub ka Bosporuse peal tavaline ühistransport, praamid väljuvad iga paari minuti tagant. Kui Istanbuli Euroopa pool on rahvarohke, läänepärane ja turismile suunitletud, siis Anatoolia on selle vastand. Aasia poolel on suures osas türklased, kes lihtsalt elavad oma igapäevaelu. Kui mõni Istanbuli külastaja tahaks näha „tõelist Türgit“ või „tõelist Istanbuli“, siis ei saa Antoolia kontraste Bosporuse teise kaldaga võrdlemata jätta. Loomulikult on seegi vaid killuke hiiglaslikust Väike-Aasiast, kuid huvitava elamuse pakub see siiski.

Türgi-2
Vaatepilt igas sadamas – hulk sädistavaid inimesi, letid maisitõlvikute ja Türgi rõngassaiade simit’idega

Joo teed
Ilma naljata! Tee joomine on Türgi kultuuri lahutamatu osa. Kanget musta teed juuakse miniatuursetest kellukakujulistest klaasidest, mida tuleb ülaservapidi tõsta. Tavaliselt tee sisse suhkrut ei panda. Auravat jooki ei kummutata kunagi alla, vaid seda juuakse aegamisi, pisikeste lonksude kaupa. Enamus söögikohti pakub pärast einestamist tasuta teed. Sellest keeldumine võib lausa ebaviisakas olla, eriti kui teenindajatega on hästi jutule saadud. Teed serveeritakse ka kõige väiksemate tänavanurkade peal, hinnaga 1-2 lirat (0.2-0.4€) klaasi kohta. Kõige iseloomulikum vaatepilt on tänaval laua taga istuvad vanemad härrasmehed, kel sigaret hambus ja teeklaas käes, püüdes üksteisele tavla-mängus ära teha.

2017. aasta lemmikud sihtkohad

2017. aasta on olnud minu jaoks tõeliselt revolutsiooniline. Pooleldi juhuste kokkulangemisel leidsin hea sümbioosi reisimise ja töötamise vahel. Sel aastal ei ole ma mitte ühtki päeva füüsiliselt tööl käinud, kui välislähetusi mitte arvestada. Selle asemel on saanud mu sülearvuti sügavustest ka töökoht, mis mind nüüdseks aasta aega on elus hoidnud. Mis siin salata – naudin oma asukohavaba elu väga ja olen tänu sellele saanud  taaskord sel aastal mõnuga reisida. Kui mu arvutused mind alt ei vea, veetsin 2017. aastal täpselt 99 päeva välismaal. Seega olen järjepidevalt juba kolmandat aastat 3-4 kuud aastast rännanud. Sügisel proovisin veidikene tuure maha võtta, kuna uuesti täisajaga ülikoolis hakkasin käima. Päris hästi see aga ei õnnestunud, sest siiski sattusin vähemalt korra kuus kotti pakkima.

Põnevaid sihtkohti mahtus nende 99 päeva sisse aga nii palju, et pole jõudnud kõigest siia kirjutadagi. Teen kiire ülevaate oma tänavustest lemmikutest sihtkohtadest ning tutvustan talve jooksul lähemalt ka neid, millest rääkida pole jõudnud.

1. Iraan
Iraanist olen ma palju kirjutanud ja ilmselt teen seda edaspidigi. Kui räägitakse, et mõni sihtkoht võib su elu igaveseks muuta, siis ilmselt on minu jaoks Iraan üks nendest. Võimatu oleks olnud Pärsia rikast kultuuri, imekauneid sihtkohti, maitsvat kööki ja religiooni ning liberaalsuse veidrat sümbioosi endasse mitte ahmida. Iraan oli ühtaegu eksootiline ja kodune, paeluv ja tüütav, avatud ning suletud. Minule nendest mõnest nädalast kohe kindlasti ei piisanud. Ootan põnevusega, millal tee mind tagasi Pärsiasse viib. Muideks, Iraani armumine mängis ka suurt rolli minu uue eriala valikus. Lähis-Ida uuringute ja araabia keele õpe viib mind kindlasti edaspidigi huvitavatesse sihtkohtadesse.

Foto-6

2. Türgi
Pean tunnistama, et Türgis käimist olin ma pikalt edasi lükanud. Kuna minu jaoks on reisimine suuresti seotud ka poliitiliste vaadetega, ei tundunud riik nende valitsuse välispoliitilist positsiooni arvestades just kuigi ahvatleva sihtkohana. Samas oli mu ellu sattunud nii palju imetoredaid inimesi (ja head kirjandust) Türgist, et isegi minu süda hakkas sulama. Detsembrikuu alguses, kõigest paar nädalat tagasi, neelasin eelarvamused alla ja istusin Istanbuli lennule. Türgi võlus mind esimesest silmapilgust! Veetsin 3 kaunist päeva Istanbulis ja liikusin seejärel oluliselt ida poole. Päev otsa tee joomine, tabla mängimine ja aeglaselt läbi elu kulgemine tundus riiki suurepäraselt iseloomustavat! Ühe kobaka tabla mängu tarisin isegi Eestisse kaasa, et talveõhtuti teetassi kõrval mängida. 

received_1965612906783034.jpeg

3. Lõuna-Hispaania
Sel suvel veetsin ka äääääretult kuumad päevad Andaluusias, kus temperatuur ületas varjus tugevalt 40 kraadi ja ükski tervemõistuslik inimene päevavalguses õues ei käinud. Paar nädalat Andaluusias lendas aga linnutiivul, sest avastada ja kogeda oli palju. Lõuna-Euroopas käimine võtab alati minu elutempot oluliselt maha ja tuletab meelde, kui palju ilu meie ümber tegelikult on. Minu lemmikuks Andaluusia linnaks sai kindlasti Granada, mis idamaise arhitektuuri, rikkaliku muusikapärandi ja tapase-kultuuriga vaid paari hetkega mu südame võitis.

_DSC0314

Natukene numbreid ka: käesolevasse aastasse mahtus 99 päeva välismaal, 30 lennureisi, 13 riiki, 40+ linna ja 40 000+ kilomeetrit.
Olen põnevil ka selle pärast, mida uuel aastal pakkuda on. Ma olen kirglik planeerija ja olen tegelikult 2018. aasta reisid enam-vähem paika pannud. Loodan ka tuleval aastal vähemalt paari Lähis-Ida riiki külastada ning ühe pikema rongisõidu ette võtta. Esimese asjana sõidan aga juba paari nädala pärast Küprosele, kus mind üks armas perekond ootamas on. Loodan, et uus aasta tuleb sama viljakas, tulemuslik ja vaheldusrikas, nagu mu viimased aastad seda olnud on.

 

Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!

Usun, et paljud eestlased on oma elus rannal maganud. Meil Hiiumaal on see küll üsna tavaline – suvistel lõkkeõhtutel juhtus ikka, et oldi koos kuni päikesetõusuni ja siis polnud mõtet enam koju minna. Parem magasime sõbrannadega paar tundi liival ja hiljem jäime randa peesitama-ujuma. Ma hakkasin üsna noorelt juba iseseisvalt reisima ja ka välismaal olen pidanud magamiskohtadesse loovalt suhtuma. Heade sõpradega magamiskottidesse kerra tõmbunult Itaalias spordiväljakul uinumiseni tähtede vaatamine, Ateenas koidikuni ujumine, Pärsia lahes Iraani saartel lainete loksumist kuulates magamine – need on olnud mu lemmikud reisimälestused. Mulle ei ole võõras ka kiirteede kõrval või bensiinijaamade taga telkimine – Kesk-Euroopas on telk üsna asendamatu. Aga soojas kliimas on õues magamisel erakordne võlu. Ma tunnen end alati kui koopainimene, kes jõuab viimaks juurte juurde tagasi.

Continue reading “Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!”

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Granadasse plaanisime jääda kauemaks, kuid nagu spontaansete reiside puhul ikka, langes palju ebamugavusi ühele ajale. Linnas oli suur jazzmuusika festival käimas, seega olid järgmiseks paariks ööks kõik mõistlikus hinnaklassis külalistemajad ammu välja müüdud. Sandril oli tervis kehv (40 kraadi sooja pole naljaasi!) ja mina pidin lähipäevil ühe mahuka artikli valmis saama. Seega oli telkimine ja suur seiklemine valikust väljas, samas Granadasse jäämise jaoks ei leidnud ka võimalust. Õnneks teadsime üht Eesti meest, kes paarisaja kilomeetri kaugusel mägedes väikest talu pidas. Temal oli külakeses parasjagu vaikus ja ootas meid hea meelega paariks päevaks enda juurde külla. Pelgalt mõte sellest, et võiksime mitu päeva järjest ühes kohas olla ja Andaluusia mägesid nautida, tundus ahvatlev.

_DSC0463
Mägede vahel asuv õhtune Tajal

Continue reading “Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat”

Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge

Granadasse jõudes olime juba esimesest silmapilgust pahviks löödud. Isegi öö varjus oli linn imeilus – särtsakas ja elav, kuid samas kultuurist ning ajaloost õhkav. Sõitsime läbi keskajal ehitatud vanalinna ja peatusime hiiglasliku ajaloolise linnavärava juures. Hostelis tervitas meid esimesena koer (igas hostelis peaks olema oma koer!) ja alles mõnda aega hiljem omanik, kes ruumid kätte näitas. Meie ühikastiilis toas oli üks itaallanna, kes viimase aasta Hispaanias oli elanud ning enne koju naasemist veel viimaseid hetki Andaluusiat nautis. Tema otsustas meie eest, et õhtu on alles noor ja peaksime esimese asjana minema kohalikku õhtust melu ja tapast nautima. Vastu ei saanud vaielda – olime vastu tahtmist ligi 24 tundi Hispaania kõrbes veetnud ja tsivilisatsiooni tagasi jõudmine nõudis vähemalt linna avastamist.

Continue reading “Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge”

Autostop Hispaanias – kõige keerulisem hääletamiskogemus!

Iga kogenud hääletaja teab, kuidas Euroopas hääletamisregioonid jagunevad. Skandinaavias on keeruline, Baltikum ja Poola on kui paradiis, Kesk-Euroopa on üsna lihtne ning Lõuna-Euroopa pea võimatu. Selles vallas on Euroopa kõige kurikuulsam riik kindla peale Hispaania. Millal iganes reisijad kokku saavad ja hääletuskogemusi jagavad, on üks kindel: Hispaania on kõige kirutum riik Euroopas. Mind see aga loomulikult ei morjendanud – olen ju varemgi pikki päevi maanteede ääres veetnud, kusjuures ilma erilisse meeleheitesse langemiseta. Nii otsustasime ka seekord Hispaaniat väisates enda õnne proovida ning hääletades Madridist Granadasse liikuda. Nende kahe linna vahemaa on ligi kaudu 500 km, seega üsna pikk ots. Küll aga on tegu kahe populaarse sihtkohaga, mida ühendab hea infrastruktuur. Nii et lootsime õnnele ja asusime teele!

Continue reading “Autostop Hispaanias – kõige keerulisem hääletamiskogemus!”

Kui elu on liiga põnev…

Kõige keerulisem osa suve juures on võtta end kokku ja teha blogisse oma hektilisest ja muutlikust elust kokkuvõte. Kui tekib kirjutamistuju, leian ma järsku paaniliselt, et õues päike paistab ja ilusa ilmaga toas passimine on teatavasti suisa kriminaalne. Õue ka arvutit viia ei saa, sest seal paistab päike silma ja ekraani pealt ei leia tähti üles. Vihmaseid ilmasid ei paista ka suurt kusagilt 🙂 Nii ma siis siin olen – kuu aega hiljem!

Rääkisin viimati Iirimaal käimisest ja odavlennu nippidest. Neid reisinippe on mul veel, palju ja palju, eks jõuan hiljem jagada. Aga kui keegi kergitas juba kulmu, et kuidas siis vihma ei näe, kui iga päev ju sajab – nimelt lendasin ma Iirimaalt otse Hispaaniasse, 40 kraadi kätte suvitama. Ja kes see siis arvutis olla jõuab, ise Lõuna-Euroopa päikese all.

Dublin-Madrid lennupäev oli üks mu viimase aasta lemmikuid päevasid. Nimelt minutipealt samal ajal, kui me Sandriga Dublini lennujaamas board’isime, astus oma Londoni kodust lennuki peale minu väike õde, keda ma juba üle poole aasta näinud polnud. Madridis maandudes ootas ta juba lennujaamas ja jällenägemisrõõm oli maailmatu suur!

Continue reading “Kui elu on liiga põnev…”