Mida teha Tbilisis?

Viimase aasta jooksul olen päris mitu korda Gruusias käinud. Toredal kombel hakkab see riik mulle aina enam ja enam meeldima. Senini on minu retked piirdunud peamiselt Tbilisi ja Lõuna-Gruusiaga, kuid salaja unistan ka Musta mere rannikust ja mägedest. Küll aga on Tbilisiski palju avastada. Kunagine tähtis kuurortlinn on minetanud nii mõndagi oma endisest hiilgusest, ent palju on linnas taastatud, renoveeritud ja uut ehitatud. Modernsus ja ajalugu eksisteerivad Tbilisis naljakas sümbioosis, mida kohalikud ise pilkavad, ent üldmulje jääb linnast ometigi hea.

Armeenia17-273
Näide Tbilisi linnapildist – vanalinna värvilised katused, lugematu hulk kirikuid ja torne, ajalooline võlvidega sild ja suured metallist torud…

Continue reading “Mida teha Tbilisis?”

Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Continue reading “Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed”

kogemata kaukaasias / Gruusia

Tbilisis on mingi kummaline maagia. Hästi raske on sõnadesse panna midagi nii õrnalt tajutavat, ent see linn haaras mind endaga kaasa. Kõik oli hästi loomulik.

Külastasin Tbilisit kaks korda, veetes seal küll vaid mõne ilusa päeva, ent kordagi ei jäänud ma omadega hätta. Mul tarvitses vaid korraks enda ümber ringi vaadata, kui keegi juba lähenes ja abi pakkus, sealjuures püüdmata midagi müüa või kaubelda. Inimesed olid lihtsalt head.

Mu viimasel sealveedetul päeval selgus ka karm tõde – nimelt olevat mu nahk, juuksed ja silmad kohalikga võrreldes niivõrd heledad, et vaatamata oma püüdlustele linnapildis eriliselt välja paistsin. (Kuna iseennast kõrvalt ei näe, arvasin tõesti, et olen kohalikega üsna sarnane).

Sõites linnapiirilt sisse, võis näha palju agulitüüpi elurajoone. Majad lagunesid ja olid üksteise otsa pressitud, autod seisid keset tänavat, ent isegi see tundus võluv.
Kesklinn oli muidugi vapustavalt kaunis. Mäenõlvadele ehitatud madalad värvilised majad ümbritsesid linna, mille keskel, kaljuseinte vahel, voolas Kura jõgi. Hiigelsuured monumendid ulatusid sind vaatama igal majanurgal.

Noored mehed pressisid tänavatel värsketest kohalikest puuviljadest mahlu ja müüsid möödujatele. Minu väike, umbes 150 ml topsike peitis endas tervelt 3-4 värskelt küpsenud granaatõuna. Tegelikult sai kõik oma tähtsad ostud tänavatel ära teha, alustades puuviljadest ja veinist, lõpetades sukkpükste ja koorimisnugadega. Ma ei astunud ühegi poe uksest sisse. 

Külastasin ka üht Tbilisi ajaloolistest bath house’idest, mida võib ehk pidada maailma SPA-de eestvedajateks. Vanim säilinud bath house loodi 3 sajandit tagasi ning sai kiiresti välismaiste külastajate meelispaigaks. Minu külastusajal olin seal kindlasti ainus välismaalane. Uhke (ja päris hirmus) oli saada osa millestki nii isiklikust kohalike elus ja kultuuris.

Üritasin lausa vägisi Armeenia ja Gruusia vahel paralleele tuua, ent kukkusin iga kord lootusetult läbi. Need kaks riiki erinevad oluliselt nii maastiku, keele (kuigi mõlemad on kummalised ja väga eriliste tähestikega), mentaliteedi, atmosfääri kui linnade poolest. Tbilisi oli täis rahvuslikke kaupu, restorane, parke, vaatamisväärsusi, samas kui Yerevan püüdis rõhuda oma euroopalikkusele. Kusjuures sealjuures ei tundu naaberriikide omavahelised suhted kuigi head olevat. Samas on mõlemad riigid ja rahvad kahtlemata väga autentsed ning just seda ma reisides püüangi leida.

kogemata kaukaasias / trans-caucasian öörong

Kell oli 21.25. Vaatamata kõigi kohalike soovitusele, olin siiski otsustanud öörongiga riigist lahkuda. Ma ei otsinud mugavust, tahtsin hoopis kogemust ja emotsioone. Ja üksindust.

Olin napilt jõudnud mäe pealt rongijaama, saanud viimase hetke pileti kõige madalamasse klassi ja hüppanud perroonilt läbi rongiukse. Kallistasime-musitasime saatma tulnutega ukse peal, nemad perroonil ja mina rongil. Hakkasime liikuma, perroonil veel lehvitati, naeratati, joosti rongile järgi… Üks maailma ilusamaid hüvastijätte.

Vagun oli peaaegu tühi, kuid õnneks rääkisid kaks noort naist inglise keelt ja aitasid mul end sisse seada. Magasime kõik läbikäidavates usteta platskaartides, magamisasemeks õrnalt polsterdatud pingid, kuhu sai peale panna madratsi, padja ja konduktori poolt antud voodipesud. Tekiks võis võtta teise madratsi.

Rong oli hämar ja inimesed vaiksed. Kuulsime rataste raginat ja läbi maastike kihutamist. Tundus, nagu sõidaksin läbi aastakümnete, tagasi 1950ndatesse. Raudtee oli ehitatud nii kitsalt mägede vahele, et oleksin võinud mõlemast aknast käe välja pista ja mäenõlvu katsuda. Ma olin nii õnnelik, et tahtsin igavesti vaikida.

Kella 4 paiku jõudsime Gruusia piirile, kus rong ja reisijad kahe tunni jooksul põhjalikult läbi otsiti. Mulle ei esitatud erilisi küsimusi, õnneks on eestlastel nii armeenlaste kui grusiinidega head suhted. Venekeelseid vigureid ei pidanudki tegema. Uni oli hirmsasti silmas. Minust teisel pool seina oli naine, kes kõik passikontrollid maha magas. Piirivalvurid püüdsid teda nimepidi äratada, aga tulemusteta. Armu talle siiski anti ja löödi templid ilusti passi.

Piirist linnani oli ainult paar tundi sõita ning seegi möödus lihtsalt magades. Rongi pidev rappumine muutus hällitavaks ja vagun oli eriliselt soe. Ka mu mägironimisest lirtsuvmärjad saapad kuivasid selle 11-tunnise sõidu jooksul ära.

Tbilisi hommik oli külm ja karge. Astusime maha oma nõuka-aegsest rongist ja ikka veel polnud sellist tunnet, nagu see oleks päris olnud.

Uskumatu, et rongisõit võib ühel hetkel terveks eluks muutuda.