Hiline kokkuvõte – 2016 reisiaasta

2017. aasta on juba kaks kuud kestnud, kuid mul ei ole siiani mahti olnud oma möödunud reisiaasta kokku võtta. See on see ilma arvutita teel olemine!
Kuid et vana aasta ametlikult uueks muuta, tuletan põgusalt meelde enda 2016. aasta lemmiksihtkohad.
1. Kreeka

Kreeka on üks minu suurtest lemmikutest Euroopas. Võrreldes paari aasta taguse ajaga on riigis tugevalt tunda majandus- ja sisserändekriisi. Ateena on tundmatuseni muutunud, tänavad on soditud, räpased ja lagunenud, paljudes varjualustes magasid kodutud võidunud tekkide all. Ääretult kurb oli näha kultuuriliselt nii olulist linna ägamas raskuse all. Continue reading “Hiline kokkuvõte – 2016 reisiaasta”

Kreeka, Bulgaaria, Serbia – Balkani trip!

Meie Balkanituur on saanud uhke alguse.

Poolteist nädalat tagasi maandusime Ateenas, kuhu jäime vaid paariks päevaks. Jalutasime tänavatel, jõime kohvi ja ahmisime linna enda sisse. Olin šokeeritud, kui palju oli Ateena kahe aastaga muutunud. Kesklinnas umbes üks kvartal oli puhas, särav ja turiste vastu võttev, ent kui kogemata valest tänavaotsast sisse minna, jõudsid täiesti uude maailma. Kõik seinad olid soditud koleda graffitiga, majad lagunesid, inimesed magasid tänavatel. Ja seda täiesti kesklinnas. Tundus, et küsimus ei olegi rajoonis, vaid et.. nii lihtsalt on praegu.
Viimasel Ateena-õhtul läksime meie võõrustaja Pauli soovitusel ühte väikesesse kortermajarajoonis asuvasse tavernisse. Istusime tänavale, dressipluusis lonkiv ettekandja ütles, et menüüd ta meile tuua ei saa, aga parem toob igast roast natukene maitsta. Hinda ta meile ka öelda ei osanud, nii hoiatasime omalt poolt, et palju me maksta ei saa. Olime tavernis ainsad välismaalased – juba selle järgi teadsime, et olime õige valiku teinud. Järsku hakkas lauale ilmuma taldrikuid – hiidkrevetid, grillitud kaheksajalg, vetikad, marineeritud juurviljad, Kreeka salat fetaga, grillitud juust, sealiha, friikartulid… Kõik ei mahtunud lauale äragi. Pärast einestamist ja soojas õhtus mõnulemist saime arve, milleks oli… 5€!

 

Ateenast hakkasime hääletades edasi liikuma. Esimesed 24h läksid üpriski aeglaselt, liikusime kokku vaid 130 km ja veetsime öö kiirtee ääres ühe bensiinijaama taga telgis, kuhu meid öösel üks suur ja kuri koertekari külastama tuli. Päris hirmus oli!
Järgmisel õhtul olime juba meelt heitmas, kui meie juures peatus üks Bulgaaria auto. Kiiruga mõtlesime, et tühja see Olympus, lähme parem Bulgaariasse! Magasime terve öö auto tagaistmel ja hommikuks jõudsime Sofiasse. Leidsime kiiruga tänu vanadele sõpradele öömaja ja jäime sinna kaheks ööks.

Pärast ebaõnnetunud hääletamiskatset väga-väga külmas Sofias, otsustasime bussiga Serbiasse sõita. Nüüd oleme juba mitu päeva Nišis puhanud, jalutanud tänavatel, lugenud raamatuid (Kindle on maailma parim leiutis!) ja nautinud vihmaseid hommikuid.
Naljakas on Serbias olla. Kaks aastat tagasi külastasin Edela-Serbiat, mis tugeva Türgi ja Ottomani mõjutute tõttu siiani islamipiirkond on; linna, mille eksistenti ülejäänud Serbia eitab ja kus näiteks naised pimedas kodust väljas olla ei tohtinud. Seekord oleme aga pigem idas, veidi boheemlaslikus väikelinnas, mis ei erine oluliselt ülejäänutest Euroopa väikestest mägilinnadest.

Täna hakkame Kosovo poole sõitma, eks näis mis siis saab.

 

Ps. Pilte pole, sest mu kaamera jalutas koos kõigi Kreeka-piltidega mu juurest ära 😦

 

Malta

Märkamatut ongi juba teine reisietapp läbi saanud!

Veetsime 9 väga päikselist päeva Maltal. Elasime Malta-Kanada mehe Ray kodus, keda aitasime kodustes tegemistes ja saime vastutasuks peavarju ning värskeid kohalikke toite.
Huvitav oli näha lähemalt keskealise mehe elu, kelle ainsaks sissetulekuks on tema vanemate korter, mida AirBnb vahendusel lühikesteks perioodideks välja üürib. Suure osa tarbitavast toidust kasvatab ta ise kaljuserval asuvas väikeses aiakeses ja oma sõbraga kahe peale peetavas farmis. Käisime mõlemas tal abiks, kastes taimi, kiletades tulevast melonipõldu, lõigates bambust tulevaseks aiaks.

Kui me parasjagu tööd ei teinud, käisime kas Mellieha külakese peal jalutamas, pidasime pargipinkidel piknikke või käisime rannas. Ühe terve päeva veetsime Malta kuulsas Blue Lagoonis, mis asub Comino saarel ja oli juba aprillikuus rahvast puupüsti täis. Laguuni jõudes ahhetas pea terve paaditäis, suutmata uskuda, et nii sinine vesi päriselt saab maailmas olemas olla. Ujuda oli küll veel väga külm, aga selle-eest oli päike liiga soe, nii me seal siis vaheldumisi praadisime ja külmetasime 🙂 Saime ka mõnusad päikesepõletused, mina natuke hullemini, nii et paar päeva ei tahtnud üldse nina õue pista.

DSC_3681DSC_3684

Linnapildis jättis Malta (jah, bussidega mööda saart ringi sõites tundus kõik üks suur linn olevat) natukene Lähis-Idaliku mulje. Majad olid madalad, kitsad ja kollakas koloratuuris, õhk oli tolmune ja liiklus metsik. Liinibussidki ei sõitnud mitte mugavalt suuri teid pidi, vaid võtsid pidevalt pimedaid kurve ja teravnurki. Aknast välja vaadates oli mõistlikum pilk maastikul hoida, et mitte kreepsu saada 🙂

Viimased paar päeva tundsime end nagu tõelised soome pensionärid, kelleks me ju kõik ühel päeval loodame saada 🙂 Lahkusime Ray juurest ja läksime ühte kuurortlinna, kus ööbisime hotellis, veetsime tunde hotelli katusebasseinis ja nägime tänavatel 4-5 seltskonda eestlasi.

DSC_3730DSC_3741

Täna hommikul lendasime Ateenasse, kus on Maltaga võrreldes suisa külm. Otsisin üle pika aja kotist isegi jope välja. Päikesest siiani õhetav ja mahakooruv nahk rõõmustab!
Praegune plaan on veeta homne päev veel Ateenas, siis ronida Mt. Olympuse otsa ning edasi juba Albaania poole sõita.