Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Kui Eestis hakkas juba kevad kätte jõudma, siis Armeenia oli selles osas pigem pettumust valmistav. Õigemini, riik ise oli päikseline ja kevadine. Jerevan asub aga mägede vahelises orus, justkui kausi põhjas. Veekogude tõttu on mägistes piirkondades linnad tihti just orgudesse rajatud, kuid pärast suurt urbaniseerumist on see hakanud enesega teatud ebamugavusi kaasa tooma. Nimelt jäävad madalrõhkkonna tõttu pilved mäetippude vahele justkui kinni ning võivad sealt liikuda alles pika aja pärast. Seisev, “surnud” õhk kogub enesesse aga meeletult autodest ja tööstustest tekkivaid heitgaase, mis tekitab läppunud sudu üle linna.

Mina viibisin sel korral Jerevanis ligi kaks nädalat ja nägin alles viimasel päeval sudu tõusvat ning päikesele selges taevas teed tegemas. Kohalikud olid seda aga kannatanud juba üle poole aasta.

Armeenia17-61
Iga varahommik Jerevanis – nähtavus on umbes 10 meetrit enda ette. Õhk on suitsune ja must, hingata on halb. Samas hommikuvaikus ja ärkav linn korvavad kõik ebamugavused.

Continue reading “Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan”

Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta

Iraanis veedetud nädalad olid suuresti elumuutvad. Paljud eelarvamused kadusid, teadmatusest tingitud hirm asendus mõistmise ja huviga. Pärsia rahvas on vapustavalt heatahtlik ja külalislahke rahvas, kes siira rõõmuga võõraid enda kodus vastu võtab. Tore on olnud enda häid kogemusi blogi kaudu ka teistega jagada. Kui kellelgi on huvi Lähis-Ida või isegi konkreetselt Iraani külastamise vastu, siis siin on mõned üldised soovitused: 

foto-56

Continue reading “Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta”

Viimane kõrbelinn Yazd

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma.

Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et kõrvetava päikese käes veidike leevendust saaks. Nii jättis linn kohati lausa koopaliku mulje. Majad olid kuulsa tuulevesi-arhitektuuriga, mis ventileeris maju juba ammu enne elektrit. Üldmulje Yazdist oli parimas mõttes idapärane.

Foto-51
Hosteli uks jääb paremat kätt, mootorratta taha.

Continue reading “Viimane kõrbelinn Yazd”

Qeshmi ekskursioon – autoga läbi mere ja veealusesse džunglisse

Juba saarele jõudes hakkasime aktiivselt otsima võimalusi mööda Qeshmi reisida. Tegu on küll väikese saarega, kuid igasugune ühistransport puudub seal absoluutselt. Igaühel on oma auto või mootorratas. Turistid on valdavalt Araabia rikkurid, kes rendivad mõneks päevaks luksusauto või palkavad era-autojuhi. Continue reading “Qeshmi ekskursioon – autoga läbi mere ja veealusesse džunglisse”

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud. Continue reading “Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar”

Shiraz, ilmalik mošee ja iidne Persepolis

Pärast imeilusat Esfahani oli meie järgmine sihtkoht Iraanis kõrbelinn Shiraz. Seekord ei sõitnud me ööbussiga. Jätsime raske südamega oma armsa sõbra Mohammadiga hüvasti, istusime ennelõunal bussi peale ja loksusime selles kuni hilisõhtuni välja. Vahepeal saime aga üllatuse osaliseks – nimelt selgus, et meie tolleõhtune majutaja oli samal hommikul lapse saanud ja arusaadavatel põhjustel meid vastu võtta ei saanud. Mõtlesime, et olgu – mis siin ikka, küll olukord kuidagi laheneb… Ehk teisisõnu paanitsesin ma järgmised kaheksa tundi oma istekohal ja kujutasin ette, kuidas pargipingil magades kohalikud koerad meid purema tulevad… Või tuleksid, kui islami kultuuris koerad lubatud oleksid.

Continue reading “Shiraz, ilmalik mošee ja iidne Persepolis”