Kosovo, Makedoonia, Serbia, Bosnia – Balkani trip!

Kosovosse jõudsime üsna hilja õhtul. Esimeseks üllatuseks oli näha, et nende valuuta on euro! Nimelt on Kosovo üks kahest väljaspool EL-i olevast riigist, mis euro kasutusele on võtnud. Teine on Montenegro.
Hostelisse jõudes vajusime kohe magama. Järgmisel päeval kohtusime iraanlaste Mehri ja Amiriga, kes meid linnatuurile viisid. Läksime parki, kuhu püha tõttu oli kogunenud tuhandeid (!) inimesi, et mängida palli, jalutada ringi ja süüa burgereid.Peaaegu kõik olid noored, hiljem selgus et keskmine vanus Kosovos ongi 25.
Edasi viisid iraani sõbrad meid ühe kaubanduskeskuse kõrgemaile korrusele macchiatot jooma ja peatänavatele jalutama. Kuna ilm oli hirmus halvaks keeranud, jätsid nad meile kingituseks ühe pusa ja kaks vihmavarju. Neid oli meil vägagi vaja!

13120748_1250790471598618_1769536815_o13199185_1252372171440448_2122376845_o

Hostelist leitud kahe hollandlase ja ühe prantslasega, kes kõik mingil põhjusel Montenegros elavad, seadsime end hommikuse rongi peale Makedooniasse. Umbes kolmetunnine sõit läbi mägede, metsade ja üle jõe oli imeilus. Riigipiiril tuli meil rongi vahetada. Kosovost jäid uhked templid passi.

DCIM100GOPRO

Paraku Skopjesse jõudes kõik enam nii imeilus ei tundunud. Tänavad olid tühjad, linn paistis hall ja lagunenud, kohalikud ei osanud teed juhatada ega teadnud ise ka kus olid, taksojuhid viisid valedesse kohtadesse, vihma sadas ka!… Kohati tundus, nagu tahetaks vaestele suurte kottidega turistidele ära teha. Ilmselt sattusime sinna lihtsalt halval ajal, aga lausa kurb on mõelda, missugune suur impeerium kunagi Makedooniast alguse sai! Peale paari mälestusmärgi ei osanud me sellest muid jälgi märgata.
Pärast suurt ekslemist leidsime oma hosteli üles (mida kaardil ei olnud…) ja peidsimegi end selle kollaste seinte vahele ära.

Kuna tundus, et Makedoonia ühes Albaania ja Montenegro vajavad suvisemat aega ja suuremat vabadust, et matkata looduses ja mägedes, külastada järvi ja randasid, siis otsustasime hoopis otsa ringi keerata ja teinekord sinna kanti naasta. Sõitsime tagasi Prištinasse, Kosovosse, kus seekord meie sõbrad iraanlased meid vastu võtta said. Olime nende juures kaks ööd, saime palju aimdust Iraani kultuurist ja jagasime nendega killukesi Eestist. Mis kõige olulisem – pärast kolme nädalat saime viimaks ometi riideid pesta! Ausalt, puhas pesu on üks suurimaid luksuseid maailmas.
Päevad Mehri ja Amiri juures möödusid kiiresti ja tundus, et ka neil oli kahju, et juba lahkusime.

DCIM100GOPRO
Vaade Amiri ja Mehri rõdult

Pärast mõningat frustratsiooni, et internetis leiduvad bussiajad pärisaegadega ei kattu (samas, mida me ootasimegi! see oli juba ei-tea-mitmes-kord), saime end siiski Serbia bussi peale pandud. Päris julge tegu – arvestades, et Kosovost üle Serbia piiri saab ainult juhul, kui oled riiki ka Serbiast sisenenud (või nende mõistes – pole kunagi Serbiast lahkunudki, sest Kosovot nad riigina ei tunnista). Meie olime paraku aga vahepeal ka Makedoonias käinud. Bussijuht soovitas ID-kaarti näidata, et piirivalvureid mitte ärritada, minul pole seda aga juba Maltast saati.
Kahe tunni pärast piirile jõudes olin veendunud, et pean hakkama jala tagasi kõmpima. Pealegi sain ju Kosovo poolt veel neljandagi templi. Küll aga olid need paigutatud passis nii, et Serbia templiga samal lehel oli üks Kosovo tempel, pöördel aga kolm tükki. Piirivalvurile see üks Kosovo oma ei meeldinud, aga bussiteenindaja ja mu kõrvalistuv naine hakkasid temperamentselt seletama, kuidas on ju näha, et ma Serbiast sisenesin. Mees jäi veel kahtlema, lehitses terve mu passi läbi…. ja ei avanud iialgi seda lehte, kust oli näha, et ma Makedoonias olin käinud!!!
Nii saime ilusti üle Serbia piiri ja jõudsime õhtuks Novi Pazari, vana Ottomani impeeriumi kaubitsemispaika, kust ööbussiga Bosniasse sõitsime.

DCIM100GOPRO

 

Sarajevos oleme praegu ühe minu Hawaii-Korea sõbranna juures. Üle kahe nädala nägime viimaks ka päikesepaistet!! Tundub, et vihmased ilmad hakkavad ka Balkanites lõppema ja varsti saame sama suurt suve nautida, kui Eestis juba ammu on.
Sarajevo kihab multikultuursusest ja samuti noortest inimestest. Ajalugu on siin nii palju, et ei jõua ära hoomatagi, alates I Maailmasõja vallandanud Franz Ferdinandi tapmispaigast ja Jugoslaavia lagunemisele järgnenud Bosnialaste genotsiidi jälgedest.
Üks kurvemaid paiku on ’84. aasta Taliolümpiamängude staadion, mis 90ndate sõja ajal surnuaiaks muutus, sest langenuid polnud lihtsalt kuhugi mujale panna.

DCIM100GOPRO

DCIM100GOPRO

 

Olles läbi lugenud kõik raamatud, mis Eesti raamatukogudes 90ndate Bosnia kohta leidub, on mul väga kummaline tunne siin olla. Kõik on tuttav ja samas kõik on võõras. Hea, et olude sunnil oleme võtnud siinolemiseks terve nädala. Loodan, et lisaks Sarajevole jõuame näha ka külakesi ja võimsat loodust.