Kuidas muuta lähetus seikluseks?

Väga tihti ma juba nähtud sihtkohtadesse ei naase. Pikalt oli minu prioriteediks külastada võimalikult palju “uusi riike” – võõraid maid, kus varem polnud käinud. Aastatega on aga reisid muutunud tihedamaks ja esialgne eesmärk suuresti hääbunud. Riiginimede maha tõmbamise asemel olen varasemast rohkem hakanud pidevast liikumisest teistsugust eesmärki otsima.

Eelmisel talvel osalesin Armeenias ühel koolitusel. Sinna lennates ei osanud arvatagi, et lähiaastatel Kaukaasiasse tagasi lähen – ja veel tööasjus! Tegelikkuses jäin ma aga koolitust korraldavale organisatsioonile alustava ettevõtjana silma ning eelmisel kevadel algas meie koostöö. Sel aastal sõitsin tagasi Jerevani, kandes juba uut rolli. Kuigi seekord oli minimalistliku matkavarustuse asemel kotti pakitud lausa sülearvuti ja paar esinduslikumat kleiti, siis enda rahutule loomusele vastu ei saa – mõtlesin iga hinna eest välja viise, kuidas aega võimalikult efektiivselt ära kasutada. Panen enda nipid ka siia kirja – ehk lubavad need kellelgi teiselgi lähetusest maksimumi võtta.

Continue reading “Kuidas muuta lähetus seikluseks?”

kogemata kaukaasias / trans-caucasian öörong

Kell oli 21.25. Vaatamata kõigi kohalike soovitusele, olin siiski otsustanud öörongiga riigist lahkuda. Ma ei otsinud mugavust, tahtsin hoopis kogemust ja emotsioone. Ja üksindust.

Olin napilt jõudnud mäe pealt rongijaama, saanud viimase hetke pileti kõige madalamasse klassi ja hüppanud perroonilt läbi rongiukse. Kallistasime-musitasime saatma tulnutega ukse peal, nemad perroonil ja mina rongil. Hakkasime liikuma, perroonil veel lehvitati, naeratati, joosti rongile järgi… Üks maailma ilusamaid hüvastijätte.

Vagun oli peaaegu tühi, kuid õnneks rääkisid kaks noort naist inglise keelt ja aitasid mul end sisse seada. Magasime kõik läbikäidavates usteta platskaartides, magamisasemeks õrnalt polsterdatud pingid, kuhu sai peale panna madratsi, padja ja konduktori poolt antud voodipesud. Tekiks võis võtta teise madratsi.

Rong oli hämar ja inimesed vaiksed. Kuulsime rataste raginat ja läbi maastike kihutamist. Tundus, nagu sõidaksin läbi aastakümnete, tagasi 1950ndatesse. Raudtee oli ehitatud nii kitsalt mägede vahele, et oleksin võinud mõlemast aknast käe välja pista ja mäenõlvu katsuda. Ma olin nii õnnelik, et tahtsin igavesti vaikida.

Kella 4 paiku jõudsime Gruusia piirile, kus rong ja reisijad kahe tunni jooksul põhjalikult läbi otsiti. Mulle ei esitatud erilisi küsimusi, õnneks on eestlastel nii armeenlaste kui grusiinidega head suhted. Venekeelseid vigureid ei pidanudki tegema. Uni oli hirmsasti silmas. Minust teisel pool seina oli naine, kes kõik passikontrollid maha magas. Piirivalvurid püüdsid teda nimepidi äratada, aga tulemusteta. Armu talle siiski anti ja löödi templid ilusti passi.

Piirist linnani oli ainult paar tundi sõita ning seegi möödus lihtsalt magades. Rongi pidev rappumine muutus hällitavaks ja vagun oli eriliselt soe. Ka mu mägironimisest lirtsuvmärjad saapad kuivasid selle 11-tunnise sõidu jooksul ära.

Tbilisi hommik oli külm ja karge. Astusime maha oma nõuka-aegsest rongist ja ikka veel polnud sellist tunnet, nagu see oleks päris olnud.

Uskumatu, et rongisõit võib ühel hetkel terveks eluks muutuda.

seiklused venemaal / Peterburg

Venemaa viisat tegema minnes mõtlesime, et millega küll nüüd oleme hakkama saanud. Ostsime Sandriga pool-juhuslikult hirmodavad piletid Peterburgi (10€ edasi-tagasi) ja ega ei jäänudki muud üle kui kohale minna. Mina olin Venemaast unistanud pikalt ja Peterburg tundus hea algus olevat.

Leidsime Couchsurfingu kaudu ühe vahva kunstnikest-muusikutest-fotograafidest noore abielupaari, kes meid oma stuudiokorteri põrandal hea meelega majutasid. Tundsime end nende juures nagu kuninga kassid – nad pakkusid meile hilisõhtust Krimmi teed maiustustega ja tõid hommikusöögi voodisse, näitasid Peterhofis ringi ja pakkusid keelelist abi, aitasid aru saada metroosüsteemist ja mis kõige olulisem – andsid meile oma võtme, et saaksime soovi korral päeval koju lõunauinakut tegema minna 🙂

Peterburg ise oli loomulikult suur ja majesteetlik. Mind isiklikult ehmatas veidi äragi. Olles alles linna jõudnud, jalutasime oma seljakottidega kesklinna kõrvaltänavatel ringi ja ühes eriti vaikses sisehoovis ristusid meie teed noormehega, kes väljapoole suunatud noatera oma käes hoidis. Veidi tundsin nagu kõik suurlinna stereotüübid eksisteeriksid siiski põhjusega.

See-eest nautisin väga ümbruskonda Peterhofis, rahulikke parke, väikeseid tänavaid ja loomulikult imeilusat Talvepaleed. Kohe meie kortermaja vastas asus rongijaam ja mõned värisevad pool-lagunenud seinad. Kui öösel rong tuli, värises vast terve kvartal, sealhulgas ka meie korter 5. korrusel. Tuul vilises trepikoja lahtistest akendest sisse, tuhmid elektripirnid valgustasid kulunud rohelisi seinu ja kõik oli kuidagi ilusalt nostalgiline.