Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Reisides lähtun alati üldtuntud tõest – ükski riik ei ole oma pealinna nägu. Seega võõrkultuuri tõeliseks nautimiseks pean väga oluliseks pealinnast välja sõitmist. Vahelduv maastik, muutuv arhitektuur, silmapaistvalt teistsugune kombestik, autentsed rõivad, mustrid, helid, hääled, lõhnad, maitsed, miimika… Kõrghoonete ja taksojuhtide taga peitub nii palju ehedust ja ilu. Loomulikult on ka metsik Kaukaasia kõike seda täis.

Nagu mainisin, oli Jerevan minu külastuse ajal sügavalt sudu sisse mattunud. Seda värskendavam oli sõita linnast välja ning näha, kuidas mägedes juba suur kevad valitses. Esimene väljasõit viis meid lõunasse, Azerbaijani okupeeritud ala lähedale ja Türgi piiri äärde. Hiljem käisime Kirde-Armeenias ja Gruusia piiri ääres, tehes ringi peale pea kogu riigile.

Continue reading “Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine”

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Kui Eestis hakkas juba kevad kätte jõudma, siis Armeenia oli selles osas pigem pettumust valmistav. Õigemini, riik ise oli päikseline ja kevadine. Jerevan asub aga mägede vahelises orus, justkui kausi põhjas. Veekogude tõttu on mägistes piirkondades linnad tihti just orgudesse rajatud, kuid pärast suurt urbaniseerumist on see hakanud enesega teatud ebamugavusi kaasa tooma. Nimelt jäävad madalrõhkkonna tõttu pilved mäetippude vahele justkui kinni ning võivad sealt liikuda alles pika aja pärast. Seisev, “surnud” õhk kogub enesesse aga meeletult autodest ja tööstustest tekkivaid heitgaase, mis tekitab läppunud sudu üle linna.

Mina viibisin sel korral Jerevanis ligi kaks nädalat ja nägin alles viimasel päeval sudu tõusvat ning päikesele selges taevas teed tegemas. Kohalikud olid seda aga kannatanud juba üle poole aasta.

Armeenia17-61
Iga varahommik Jerevanis – nähtavus on umbes 10 meetrit enda ette. Õhk on suitsune ja must, hingata on halb. Samas hommikuvaikus ja ärkav linn korvavad kõik ebamugavused.

Continue reading “Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan”

Kuhu me lähme? Iraani! // Where are we going to? Iran!

EST

Eelmisel kevadel Balkani poolsaarel hääletades veetsime aega imevahva abielupaariga Iraanist. Juba pärast esimest kohtumist sai selgeks, et Iraani külastamine tuleb lähiajal ette võtta. Ja sügisel avastasimegi end Sandriga ühel õhtul järjekordseid lennupileteid ostmas, seekord Riia-Kiiev-Teheran marsruudil.

Mis siin salata, mida lähemale reis jõudis, seda närvilisemaks me ka muutusime. Olgugi, et Iraanis EI OLE sõda ega terrorismi, asub ta poliitiliselt siiski äreva koha peal.

Continue reading “Kuhu me lähme? Iraani! // Where are we going to? Iran!”

Viimaks Pariis!

Mina olin korra varem Pariisis käinud, kuid väga sügavat muljet see linn mulle tol korral ei jätnud. Sandril olid ka üsna halvad eelarvamused, nii ei olnud meil Pariisi jõudes just kuigi kõrged ootused. Pigem mõtlesime Eiffelisse kähku üles ronida, et asi tehtud oleks ja siis oma Couchsurfing hosti/võõrustaja juurde sõita. Kaardilt avastasime, et bussijaamast tuleb ainult otse kõndida ja siis jõuamegi järjest iga paari kilomeetri tagant mingi tähtsa kohe juurde! Võinoh, umbes nii.

dsc_0144

Triumfikaarele me peaaegu komistasime otsa – vaatad järsku üles ja ongi seal!
(Olgu, võib-olla oli ka nii, et mina olin juba sirge tee peal ära eksinud, aga Sander teadis täpselt, kuhu minna.) Kuna kõrgendatud turvameetmete tõttu kedagi suurte kottidega üles ei lubatud, jäin mina kaare alla kotte valvama ja Sander kui Pariisi-rookie läks linnapilt imetlema.
Eiffeli torni polnud samuti just raske leida, sest selle tipp paistis pea iga linna nurga pealt. Kuna sinna matkakottidega üles lubati (pärast kahekordset läbiotsimist), läksime rõõmuga mõlemad treppide poole. See ei olnud paraku aga sugugi lihtne ettevõtmine! 35 kraadise palavuse ja 12kg seljakotiga 800 trepiastet kõndida oli… Väsitav. 🙂 Õnneks oli seda ka teiste ronijate nägudest näha (isegi ilma kottideta hehe). Liftipileti ostnud külastajad sõitsid iga paari minuti tagant meist naeruga mööda ning lehvitasid vaestele ronijatele. Aga väsimus väsimuseks, vaated olid igal juhul imeilusad ja isegi suvine turismimelu oli päris vahva.

dsc_0145

Edasi kõndisime üsna sihitult mööda linna. Põikasime kõrvaltänavatele, peatusime pisikestes kohvikutes, et nautida prantsuse suupisteid ja desserte, ning kui jõud hakkas raugema, otsustasime viimaks oma ööbimiskoha poole suunduda.
Meid võõrustas Marokost pärit ärimees Omar, kellel oli avar korter Pariisi äärelinnas, ilmselgelt jõuakamas elamupiirkonnas. Veetsime temaga väga toreda õhtu, tegime koos süüa ja rääkisime elust Eestis, Pariisi ja Marokos, uurisime reisinippe Maroko jaoks ja tundsime end lihtsalt hästi. Järjekordne hea Couchsurfingu kogemus!

dsc_0140
Tegelikult tegime Omariga ka selfie, aga see on paraku tema telefonis ja meie seda näinud ei ole. 🙂 Nii et siin on üks linnapilt!

Sekeldustejada teel Tallinnast Pariisi

Augusti esimeses pooles plaanisime Sandriga taaskord reisima minna, seekord Lääne-Euroopasse, eesmärgiga jõuda viimaks Prantsusmaa rannikule. Esialgse Pärnu mnt-l hääletamise-mõtte matsime kiiresti maha, kui avanes võimalus üks auto Taani toimetada ja seega ka ise oluliselt kiiremini läände jõuda. Autole teenindusse järgi minnes aga selgus, et see on veel parandamata ja isegi ei käivitu, rääkimata muust. 🙂 Seda oleksime võinud võtta kui esimest ohumärki. Küll aga ootasime pea terve päeva töökojas ja närisime küüsi, kuni viimaks õhtu hakul, napilt enne teeninduse sulgemist auto valmis sai. Panime kiiruga-kiiruga ajama, et vaatamata kaotatud 12-le tunnile kiiresti Taani jõuda. Jõudsime suurte vihmade saatel õhtuks napilt Riiast mööda, kui väsimus võttis maad ja ühte maanteeäärsesse tanklasse sisse keerasime, et veidi puhata.
Hommikul ärkasime vara, et õhtuks ikka Poola jõuda, aga oh üllatust! Auto ei läinud taaskord käima. Juhtusime suvaliselt tankijalt abi paluma, kes meile mõned tunnid hiljem järgi tuli ja enda koju pukseeris. Tuli välja, et kohalikul Läti mehel (kes oli piloot ja ehitaja) oli kodus oma autotöökoda, kuhu ta kiiresti ühe töömehe appi kutsus. Mees asjatas ja uuris ja parandas ja remontis 3-4 tundi, kuni viimaks asi juba looma hakkas. Autodest ma kuigi palju ei jaga, aga töömees näitas meile kapoti all olevaid juhtmeid, millest 3-4 tk olid täiesti augulised (!). Vihmane ilm aga auguliste juhtmetega hästi kokku ei sobi. Lisaks oli seal veel nipet-näpet teha, kuid auto soovitati meil tagasi Tallinnasse sõita, et see korralikult ära remontida lasta. Seda ka tegime. Ealeski poleks julgenud sellega edasi läbi Poola ja Saksa kiirteede sõita, teades et seal iga hetk midagi jälle lagunema võib hakata. Enam vist naljalt ka ei paku end võõra inimese võõra autoga pikka otsa ette võtma.

 

Tallinnasse jõudes oli meil uus plaan juba olemas. Bussipiletid Tallinn-Berliin ja Berliin-Pariis taskus, hakkasime bussile minema, kui… selgus, et Sandri dokumendid on kadunud! Tundus, et need lihtsalt haihtusid maailmast ära. Vaatamata Schengenile ja avatud piiridele ei lubatud meid bussile, nii istusime Tallinna Bussijaama platvormiasfaldil maas ja mõtlesime, mida eluga peale hakata… Või et miks inimesed üldse reisivad. Oma esialgusest reisikavast olime juba nädala võrra maas ja enam hääletama poleks ilmselt jõudnud hakata. Suurest nõutusest sõitsime lihtsalt Tartusse, lootuses et ehk leidub mingi lahendus. Järsku mulle turgatas! Dokumendid koos jopega võisid jääda Lätti Salacgriva Statoili. Tegin ühe umbkeelse telefonikõne ja juba järgmisel hommikul saimegi neile järgi sõita. Ilusti mahtusime hommikusele Riia-Berliin bussile ja saime mõneks ajaks hinge tõmmata.

 

dsc_0077
Reisi üks esimesi häid hetki oli siis, kui üks kohalik naine meil Berliinis oma koera valvata palus. Jee koerad!

received_1288830741135129

dsc_0081
Metroojaamad on minu jaoks alati nii veidrad ja müstilised

Päev Berliinis möödus õnneks rahulikult. Jalutasime päikesepaiste käes mööda ajaloolisi radu, mõtlesime II maailmasõjale ja sellele, kui uskumatu vabadus meil täna on. Kõndida rahulikult seal, kus 70 aastat tagasi algas sõda, oli väga veider. Sama veider oli näha näiteks  Holokausti mälestusväljakul jooksvaid, naervaid, turnivad, selfie‘tavaid inimesi. Küll aga oli linn ise imeilus – puhas, vaikne ja rahulik. Vaatamata tipphooajale ei tundunud Berliin turistidest lookas olevat, ruumi oli kõigile ja linnas oli mõnus õhkkond. Kauni Spree jõe ääres olid promenaadid, pargid, puhkealad. Kohati jättis Berliin natukene LIIGA korras mulje – kõik oli nii puhas, vaikne ja valgusküllane, et teatud kohtades tundus, nagu oleksime sattunud veel ehitamata linna maketi sisse.

dsc_0084dsc_0100dsc_0120dsc_0124

dsc_0128
Isegi tagantjärgi pilte vaadates tekib maketitunne!

 

 

Ainus frustreeriv tõsiasi meie külastuse juures oli muidugi see, et pühapäevasel päeval pea kõik asutused Saksamaal suletud on ja 3,5 miljoni elanikuga Berliini linnas oli avatud täpselt 7 toidupoodi. Ühe neist me siiski ka leidsime ning saime jäätist ja kommi ja Kinderi kraami osta. 🙂

Meie Berliini-päev lõppes üsna kiiresti, kuid õnneks olime bussipileteid ostes pikema linnakülastuse sisse planeerinud, nii et isegi pärast kõiki neid sekeldusi, jõudsime ilusti oma Berliin-Pariis bussile… Võinoh, peaaegu ilusti. Nimelt jäi meie Flixbus seletamatutel põhjustel Bremenisse, kus pidime ümber istuma, pea kaks tundi hiljaks. Õnneks oli aga jätkureis sama firma bussiga, ning juht ootas meie bussi ilusti ära. Ja jõudsimegi hommikuks Pariisi! Prantsusmaa väärib aga täitsa eraldi postitust.

 

Kosovo, Makedoonia, Serbia, Bosnia – Balkani trip!

Kosovosse jõudsime üsna hilja õhtul. Esimeseks üllatuseks oli näha, et nende valuuta on euro! Nimelt on Kosovo üks kahest väljaspool EL-i olevast riigist, mis euro kasutusele on võtnud. Teine on Montenegro.
Hostelisse jõudes vajusime kohe magama. Järgmisel päeval kohtusime iraanlaste Mehri ja Amiriga, kes meid linnatuurile viisid. Läksime parki, kuhu püha tõttu oli kogunenud tuhandeid (!) inimesi, et mängida palli, jalutada ringi ja süüa burgereid.Peaaegu kõik olid noored, hiljem selgus et keskmine vanus Kosovos ongi 25.
Edasi viisid iraani sõbrad meid ühe kaubanduskeskuse kõrgemaile korrusele macchiatot jooma ja peatänavatele jalutama. Kuna ilm oli hirmus halvaks keeranud, jätsid nad meile kingituseks ühe pusa ja kaks vihmavarju. Neid oli meil vägagi vaja!

13120748_1250790471598618_1769536815_o13199185_1252372171440448_2122376845_o

Hostelist leitud kahe hollandlase ja ühe prantslasega, kes kõik mingil põhjusel Montenegros elavad, seadsime end hommikuse rongi peale Makedooniasse. Umbes kolmetunnine sõit läbi mägede, metsade ja üle jõe oli imeilus. Riigipiiril tuli meil rongi vahetada. Kosovost jäid uhked templid passi.

DCIM100GOPRO

Paraku Skopjesse jõudes kõik enam nii imeilus ei tundunud. Tänavad olid tühjad, linn paistis hall ja lagunenud, kohalikud ei osanud teed juhatada ega teadnud ise ka kus olid, taksojuhid viisid valedesse kohtadesse, vihma sadas ka!… Kohati tundus, nagu tahetaks vaestele suurte kottidega turistidele ära teha. Ilmselt sattusime sinna lihtsalt halval ajal, aga lausa kurb on mõelda, missugune suur impeerium kunagi Makedooniast alguse sai! Peale paari mälestusmärgi ei osanud me sellest muid jälgi märgata.
Pärast suurt ekslemist leidsime oma hosteli üles (mida kaardil ei olnud…) ja peidsimegi end selle kollaste seinte vahele ära.

Kuna tundus, et Makedoonia ühes Albaania ja Montenegro vajavad suvisemat aega ja suuremat vabadust, et matkata looduses ja mägedes, külastada järvi ja randasid, siis otsustasime hoopis otsa ringi keerata ja teinekord sinna kanti naasta. Sõitsime tagasi Prištinasse, Kosovosse, kus seekord meie sõbrad iraanlased meid vastu võtta said. Olime nende juures kaks ööd, saime palju aimdust Iraani kultuurist ja jagasime nendega killukesi Eestist. Mis kõige olulisem – pärast kolme nädalat saime viimaks ometi riideid pesta! Ausalt, puhas pesu on üks suurimaid luksuseid maailmas.
Päevad Mehri ja Amiri juures möödusid kiiresti ja tundus, et ka neil oli kahju, et juba lahkusime.

DCIM100GOPRO
Vaade Amiri ja Mehri rõdult

Pärast mõningat frustratsiooni, et internetis leiduvad bussiajad pärisaegadega ei kattu (samas, mida me ootasimegi! see oli juba ei-tea-mitmes-kord), saime end siiski Serbia bussi peale pandud. Päris julge tegu – arvestades, et Kosovost üle Serbia piiri saab ainult juhul, kui oled riiki ka Serbiast sisenenud (või nende mõistes – pole kunagi Serbiast lahkunudki, sest Kosovot nad riigina ei tunnista). Meie olime paraku aga vahepeal ka Makedoonias käinud. Bussijuht soovitas ID-kaarti näidata, et piirivalvureid mitte ärritada, minul pole seda aga juba Maltast saati.
Kahe tunni pärast piirile jõudes olin veendunud, et pean hakkama jala tagasi kõmpima. Pealegi sain ju Kosovo poolt veel neljandagi templi. Küll aga olid need paigutatud passis nii, et Serbia templiga samal lehel oli üks Kosovo tempel, pöördel aga kolm tükki. Piirivalvurile see üks Kosovo oma ei meeldinud, aga bussiteenindaja ja mu kõrvalistuv naine hakkasid temperamentselt seletama, kuidas on ju näha, et ma Serbiast sisenesin. Mees jäi veel kahtlema, lehitses terve mu passi läbi…. ja ei avanud iialgi seda lehte, kust oli näha, et ma Makedoonias olin käinud!!!
Nii saime ilusti üle Serbia piiri ja jõudsime õhtuks Novi Pazari, vana Ottomani impeeriumi kaubitsemispaika, kust ööbussiga Bosniasse sõitsime.

DCIM100GOPRO

 

Sarajevos oleme praegu ühe minu Hawaii-Korea sõbranna juures. Üle kahe nädala nägime viimaks ka päikesepaistet!! Tundub, et vihmased ilmad hakkavad ka Balkanites lõppema ja varsti saame sama suurt suve nautida, kui Eestis juba ammu on.
Sarajevo kihab multikultuursusest ja samuti noortest inimestest. Ajalugu on siin nii palju, et ei jõua ära hoomatagi, alates I Maailmasõja vallandanud Franz Ferdinandi tapmispaigast ja Jugoslaavia lagunemisele järgnenud Bosnialaste genotsiidi jälgedest.
Üks kurvemaid paiku on ’84. aasta Taliolümpiamängude staadion, mis 90ndate sõja ajal surnuaiaks muutus, sest langenuid polnud lihtsalt kuhugi mujale panna.

DCIM100GOPRO

DCIM100GOPRO

 

Olles läbi lugenud kõik raamatud, mis Eesti raamatukogudes 90ndate Bosnia kohta leidub, on mul väga kummaline tunne siin olla. Kõik on tuttav ja samas kõik on võõras. Hea, et olude sunnil oleme võtnud siinolemiseks terve nädala. Loodan, et lisaks Sarajevole jõuame näha ka külakesi ja võimsat loodust.

Kreeka, Bulgaaria, Serbia – Balkani trip!

Meie Balkanituur on saanud uhke alguse.

Poolteist nädalat tagasi maandusime Ateenas, kuhu jäime vaid paariks päevaks. Jalutasime tänavatel, jõime kohvi ja ahmisime linna enda sisse. Olin šokeeritud, kui palju oli Ateena kahe aastaga muutunud. Kesklinnas umbes üks kvartal oli puhas, särav ja turiste vastu võttev, ent kui kogemata valest tänavaotsast sisse minna, jõudsid täiesti uude maailma. Kõik seinad olid soditud koleda graffitiga, majad lagunesid, inimesed magasid tänavatel. Ja seda täiesti kesklinnas. Tundus, et küsimus ei olegi rajoonis, vaid et.. nii lihtsalt on praegu.
Viimasel Ateena-õhtul läksime meie võõrustaja Pauli soovitusel ühte väikesesse kortermajarajoonis asuvasse tavernisse. Istusime tänavale, dressipluusis lonkiv ettekandja ütles, et menüüd ta meile tuua ei saa, aga parem toob igast roast natukene maitsta. Hinda ta meile ka öelda ei osanud, nii hoiatasime omalt poolt, et palju me maksta ei saa. Olime tavernis ainsad välismaalased – juba selle järgi teadsime, et olime õige valiku teinud. Järsku hakkas lauale ilmuma taldrikuid – hiidkrevetid, grillitud kaheksajalg, vetikad, marineeritud juurviljad, Kreeka salat fetaga, grillitud juust, sealiha, friikartulid… Kõik ei mahtunud lauale äragi. Pärast einestamist ja soojas õhtus mõnulemist saime arve, milleks oli… 5€!

 

Ateenast hakkasime hääletades edasi liikuma. Esimesed 24h läksid üpriski aeglaselt, liikusime kokku vaid 130 km ja veetsime öö kiirtee ääres ühe bensiinijaama taga telgis, kuhu meid öösel üks suur ja kuri koertekari külastama tuli. Päris hirmus oli!
Järgmisel õhtul olime juba meelt heitmas, kui meie juures peatus üks Bulgaaria auto. Kiiruga mõtlesime, et tühja see Olympus, lähme parem Bulgaariasse! Magasime terve öö auto tagaistmel ja hommikuks jõudsime Sofiasse. Leidsime kiiruga tänu vanadele sõpradele öömaja ja jäime sinna kaheks ööks.

Pärast ebaõnnetunud hääletamiskatset väga-väga külmas Sofias, otsustasime bussiga Serbiasse sõita. Nüüd oleme juba mitu päeva Nišis puhanud, jalutanud tänavatel, lugenud raamatuid (Kindle on maailma parim leiutis!) ja nautinud vihmaseid hommikuid.
Naljakas on Serbias olla. Kaks aastat tagasi külastasin Edela-Serbiat, mis tugeva Türgi ja Ottomani mõjutute tõttu siiani islamipiirkond on; linna, mille eksistenti ülejäänud Serbia eitab ja kus näiteks naised pimedas kodust väljas olla ei tohtinud. Seekord oleme aga pigem idas, veidi boheemlaslikus väikelinnas, mis ei erine oluliselt ülejäänutest Euroopa väikestest mägilinnadest.

Täna hakkame Kosovo poole sõitma, eks näis mis siis saab.

 

Ps. Pilte pole, sest mu kaamera jalutas koos kõigi Kreeka-piltidega mu juurest ära 😦