Autostop Hispaanias – kõige keerulisem hääletamiskogemus!

Iga kogenud hääletaja teab, kuidas Euroopas hääletamisregioonid jagunevad. Skandinaavias on keeruline, Baltikum ja Poola on kui paradiis, Kesk-Euroopa on üsna lihtne ning Lõuna-Euroopa pea võimatu. Selles vallas on Euroopa kõige kurikuulsam riik kindla peale Hispaania. Millal iganes reisijad kokku saavad ja hääletuskogemusi jagavad, on üks kindel: Hispaania on kõige kirutum riik Euroopas. Mind see aga loomulikult ei morjendanud – olen ju varemgi pikki päevi maanteede ääres veetnud, kusjuures ilma erilisse meeleheitesse langemiseta. Nii otsustasime ka seekord Hispaaniat väisates enda õnne proovida ning hääletades Madridist Granadasse liikuda. Nende kahe linna vahemaa on ligi kaudu 500 km, seega üsna pikk ots. Küll aga on tegu kahe populaarse sihtkohaga, mida ühendab hea infrastruktuur. Nii et lootsime õnnele ja asusime teele!

Continue reading “Autostop Hispaanias – kõige keerulisem hääletamiskogemus!”

Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Continue reading “Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed”

kogemata kaukaasias / trans-caucasian öörong

Kell oli 21.25. Vaatamata kõigi kohalike soovitusele, olin siiski otsustanud öörongiga riigist lahkuda. Ma ei otsinud mugavust, tahtsin hoopis kogemust ja emotsioone. Ja üksindust.

Olin napilt jõudnud mäe pealt rongijaama, saanud viimase hetke pileti kõige madalamasse klassi ja hüppanud perroonilt läbi rongiukse. Kallistasime-musitasime saatma tulnutega ukse peal, nemad perroonil ja mina rongil. Hakkasime liikuma, perroonil veel lehvitati, naeratati, joosti rongile järgi… Üks maailma ilusamaid hüvastijätte.

Vagun oli peaaegu tühi, kuid õnneks rääkisid kaks noort naist inglise keelt ja aitasid mul end sisse seada. Magasime kõik läbikäidavates usteta platskaartides, magamisasemeks õrnalt polsterdatud pingid, kuhu sai peale panna madratsi, padja ja konduktori poolt antud voodipesud. Tekiks võis võtta teise madratsi.

Rong oli hämar ja inimesed vaiksed. Kuulsime rataste raginat ja läbi maastike kihutamist. Tundus, nagu sõidaksin läbi aastakümnete, tagasi 1950ndatesse. Raudtee oli ehitatud nii kitsalt mägede vahele, et oleksin võinud mõlemast aknast käe välja pista ja mäenõlvu katsuda. Ma olin nii õnnelik, et tahtsin igavesti vaikida.

Kella 4 paiku jõudsime Gruusia piirile, kus rong ja reisijad kahe tunni jooksul põhjalikult läbi otsiti. Mulle ei esitatud erilisi küsimusi, õnneks on eestlastel nii armeenlaste kui grusiinidega head suhted. Venekeelseid vigureid ei pidanudki tegema. Uni oli hirmsasti silmas. Minust teisel pool seina oli naine, kes kõik passikontrollid maha magas. Piirivalvurid püüdsid teda nimepidi äratada, aga tulemusteta. Armu talle siiski anti ja löödi templid ilusti passi.

Piirist linnani oli ainult paar tundi sõita ning seegi möödus lihtsalt magades. Rongi pidev rappumine muutus hällitavaks ja vagun oli eriliselt soe. Ka mu mägironimisest lirtsuvmärjad saapad kuivasid selle 11-tunnise sõidu jooksul ära.

Tbilisi hommik oli külm ja karge. Astusime maha oma nõuka-aegsest rongist ja ikka veel polnud sellist tunnet, nagu see oleks päris olnud.

Uskumatu, et rongisõit võib ühel hetkel terveks eluks muutuda.

kogemata kaukaasias / väike kultuurišokk

Minu esimene sõit Kaukaasiasse algas paaripäevase varuga. Tahtsin nautida teekonda ja olemist, et võtta sõidust maksimum. Üksi reisimine meeldib mulle väga, ent Kiiev-Tbilisi lennul sain väikese kultuurišoki – nimelt olin lennukis peaaegu ainus naine. Tagapool oli neid veel mõni üksik, ent minu vaateväljas, ees, taga ja kõrval istusid ainult mehed, kes kõik tundusid natukene ähvardava pilguga olevat. Reisinud varemgi Ida-Euroopas, olen kokku puutunud kultuuridega, kus naistel polegi sobilik kodustki välja minna. Kartsin juba, et nii on see ka Kaukaasias ning olen enne kohalejõudmist juba nende kultuuritavadest üle astunud. Hiljem aga selgus, et see oli pigem naljakas juhus ning võisin ka avalikes kohtades rahulikult hingata.

Veetsin öö õueriideis Tbilisi lennujaama eskalaatori all magades (olles jällegi vaatevälja ainus naisterahvas) ja hoidsin uneski kramplikult oma seljakotist kinni. Tundsin tõelist kergendust, kui kell viimaks 7.00 sai ning ma raha vahetada ja bussi peale minna võisin.

Seekordne Tbilisi külastus jäi lühikeseks. Jalutasin mõned tunnid kesklinnas ringi ja juba sättisingi end edasi minema. Muidugi eksisin tee peal kolm korda ära ja sõitsin mõnuga bussijaamast mööda, ent kohale jõudes aidati mul leida kõige parema hinnaga transpordiviis ning peagi olingi marsrutka peal (muidugi pärast seda, kui olime tund aega väikebussi täitumist oodanud).

Marsrutka viis meid mööda väikeseid Gruusia külakesi Armeenia piiripunkti, kus pidin lihtsalt lootma, et keegi erilisi küsimusi ei küsi. Mul polnud mitte midagi varjata, vaid lihtsalt ei osanud piisavalt vene keelt 🙂

Armeenia poole jõudes muutus maastik koheselt. Väikesed madalad külad asendusid suurte mägedega ning mul olid koguaeg silmad pärani. (Seda ka seetõttu, et marsrutka raputas hirmsasti ja magamine polnud lihtsalt võimalik).

Pärast 7-tunnist sõitu jõudsin viimaks pärastlõunasesse Yerevani, kus end mõneks ajaks sisse seadsin.

seiklused Venemaal / Karjala saared

Nädalavahetusel pakkisime koos oma supervõõrustajatega seljakotid ja seadsime end teele. Sõitsime kõige varasema rongiga Kuznechnoe-nimelisse väikelinna. Rongisõit võttis aega 3 tundi, mille jooksul saime vist küll kõik maailma pingil-magamise-asendid läbi proovida. Aeg-ajalt kõndisid vagunitest läbi suurte kottidega babuškad, kes reisijatele valju häälega vett, maiustusi ja laste mänguasju pakkusid.

Kuznechnoes tegime väikese pausi, sõime tillukeses hütis käsitsi valmistatud pirukaid ja asusime jälle teele. Jalutasime läbi linna, pikalt mööda maanteed ja üle kaevanduste, kuni viimaks jõudsime Ladoga järve äärsesse puhkekeskusesse. Laenutasime aerupaadi, pakkisime end koos oma kompsudega sisse ja seal me olimegi! Euroopa suurima järve peal, ajaloolises Karjala piirkonnas, mis meis ilusaid ja nukraid rahvuslikke tundeid äratas.
Sander ja Dima aerutasid, samal ajal kui mina ja Nastja navigeerisime ja nautisime (mis siin salata – Nastja navigeeris ja mina nautisin!).

Pärast tunniajast sõitu randusime ühe väikese kaljusaare ääres, mille telkimiseks sobiliku leidsime olevat. Saarele ei saanud mitte astuda, vaid sinna pidi üles ronima, sest asus järvepinnast 2-3 meetri kõrgusel.
Pakkisime end lahti ja läksime Sandriga kiiruga ringi vaatama. Maapind kihas üliküpsetest mustikatest, mida me ausalt üritasime esialgu topsi sisse korjata. Peagi aga avastasime, et marjad sobivad suhu palju paremini kui topsi 🙂 Nii läksime pooltühja kruusiga tagasi.

Õhtusöögiks keetis Nastja meile imehead tatraputru lihaga, mis värskes õhus päikeseloojangul kohe eriti hea oli. Pärast seda tegime lõkke üles, keetsime mustikateed ja sättisime end mõnusasti tule ümber istuma. Poisid võtsid pillid välja ja hakkasid muusikat mängima. Väljas oli kottpime ja hirmus külm, kuid kõigi silmad lõid lausa sädemeid sellest erilisest õhtust.

 

Võib ainult ette kujutada, mis tunne on ärgata oktoobrikuus üksikul saarel keset Ladoga järve pisikeses telgis ja esimese asjana näha päikesetõusu naabersaarel. Hommik oli endiselt veidi külm, aga oh kui ilus. Jalutasime Sandriga veel ringi, hüppasime järveäärsetel kividel ja kaljunukkidel ning nautisime vaikust.

Tagasitee veniks kuidagi hästi pikaks. Mida enam Peterburi poole jõudsime, seda rohkem inimesi rongi peale tuli. Viimaks olid kõik vagunid nii täis tuubitud, et isegi liikuma ei pääsenud. Igas peatuses sai koos väljujatega paar sammu jälle astuda, et natukene rongis ringi ka näha. Mõnda vagunit täitis muusika – keegi mängis kitarri ja kõik ümbritsevad laulsid kaasa. Slaavi muusika on nii melanhoolne ja ilus, et mind pidi selle juurest lausa ära vedama.
Imestasime, et venelased niiväga nautisid seda pühapäevaõhtust rongimelu. Kõik olid rõõmsad, jutustasid, naersid, rääkisid võõrastega.
Peaaegu tekkis endalgi selline tunne, nagu teiste inimestega suhtlemine polekski kõige kohutavam asi maailmas. 🙂