seiklused Venemaal / Karjala saared

Nädalavahetusel pakkisime koos oma supervõõrustajatega seljakotid ja seadsime end teele. Sõitsime kõige varasema rongiga Kuznechnoe-nimelisse väikelinna. Rongisõit võttis aega 3 tundi, mille jooksul saime vist küll kõik maailma pingil-magamise-asendid läbi proovida. Aeg-ajalt kõndisid vagunitest läbi suurte kottidega babuškad, kes reisijatele valju häälega vett, maiustusi ja laste mänguasju pakkusid.

Kuznechnoes tegime väikese pausi, sõime tillukeses hütis käsitsi valmistatud pirukaid ja asusime jälle teele. Jalutasime läbi linna, pikalt mööda maanteed ja üle kaevanduste, kuni viimaks jõudsime Ladoga järve äärsesse puhkekeskusesse. Laenutasime aerupaadi, pakkisime end koos oma kompsudega sisse ja seal me olimegi! Euroopa suurima järve peal, ajaloolises Karjala piirkonnas, mis meis ilusaid ja nukraid rahvuslikke tundeid äratas.
Sander ja Dima aerutasid, samal ajal kui mina ja Nastja navigeerisime ja nautisime (mis siin salata – Nastja navigeeris ja mina nautisin!).

Pärast tunniajast sõitu randusime ühe väikese kaljusaare ääres, mille telkimiseks sobiliku leidsime olevat. Saarele ei saanud mitte astuda, vaid sinna pidi üles ronima, sest asus järvepinnast 2-3 meetri kõrgusel.
Pakkisime end lahti ja läksime Sandriga kiiruga ringi vaatama. Maapind kihas üliküpsetest mustikatest, mida me ausalt üritasime esialgu topsi sisse korjata. Peagi aga avastasime, et marjad sobivad suhu palju paremini kui topsi 🙂 Nii läksime pooltühja kruusiga tagasi.

Õhtusöögiks keetis Nastja meile imehead tatraputru lihaga, mis värskes õhus päikeseloojangul kohe eriti hea oli. Pärast seda tegime lõkke üles, keetsime mustikateed ja sättisime end mõnusasti tule ümber istuma. Poisid võtsid pillid välja ja hakkasid muusikat mängima. Väljas oli kottpime ja hirmus külm, kuid kõigi silmad lõid lausa sädemeid sellest erilisest õhtust.

 

Võib ainult ette kujutada, mis tunne on ärgata oktoobrikuus üksikul saarel keset Ladoga järve pisikeses telgis ja esimese asjana näha päikesetõusu naabersaarel. Hommik oli endiselt veidi külm, aga oh kui ilus. Jalutasime Sandriga veel ringi, hüppasime järveäärsetel kividel ja kaljunukkidel ning nautisime vaikust.

Tagasitee veniks kuidagi hästi pikaks. Mida enam Peterburi poole jõudsime, seda rohkem inimesi rongi peale tuli. Viimaks olid kõik vagunid nii täis tuubitud, et isegi liikuma ei pääsenud. Igas peatuses sai koos väljujatega paar sammu jälle astuda, et natukene rongis ringi ka näha. Mõnda vagunit täitis muusika – keegi mängis kitarri ja kõik ümbritsevad laulsid kaasa. Slaavi muusika on nii melanhoolne ja ilus, et mind pidi selle juurest lausa ära vedama.
Imestasime, et venelased niiväga nautisid seda pühapäevaõhtust rongimelu. Kõik olid rõõmsad, jutustasid, naersid, rääkisid võõrastega.
Peaaegu tekkis endalgi selline tunne, nagu teiste inimestega suhtlemine polekski kõige kohutavam asi maailmas. 🙂

seiklused venemaal / Peterburg

Venemaa viisat tegema minnes mõtlesime, et millega küll nüüd oleme hakkama saanud. Ostsime Sandriga pool-juhuslikult hirmodavad piletid Peterburgi (10€ edasi-tagasi) ja ega ei jäänudki muud üle kui kohale minna. Mina olin Venemaast unistanud pikalt ja Peterburg tundus hea algus olevat.

Leidsime Couchsurfingu kaudu ühe vahva kunstnikest-muusikutest-fotograafidest noore abielupaari, kes meid oma stuudiokorteri põrandal hea meelega majutasid. Tundsime end nende juures nagu kuninga kassid – nad pakkusid meile hilisõhtust Krimmi teed maiustustega ja tõid hommikusöögi voodisse, näitasid Peterhofis ringi ja pakkusid keelelist abi, aitasid aru saada metroosüsteemist ja mis kõige olulisem – andsid meile oma võtme, et saaksime soovi korral päeval koju lõunauinakut tegema minna 🙂

Peterburg ise oli loomulikult suur ja majesteetlik. Mind isiklikult ehmatas veidi äragi. Olles alles linna jõudnud, jalutasime oma seljakottidega kesklinna kõrvaltänavatel ringi ja ühes eriti vaikses sisehoovis ristusid meie teed noormehega, kes väljapoole suunatud noatera oma käes hoidis. Veidi tundsin nagu kõik suurlinna stereotüübid eksisteeriksid siiski põhjusega.

See-eest nautisin väga ümbruskonda Peterhofis, rahulikke parke, väikeseid tänavaid ja loomulikult imeilusat Talvepaleed. Kohe meie kortermaja vastas asus rongijaam ja mõned värisevad pool-lagunenud seinad. Kui öösel rong tuli, värises vast terve kvartal, sealhulgas ka meie korter 5. korrusel. Tuul vilises trepikoja lahtistest akendest sisse, tuhmid elektripirnid valgustasid kulunud rohelisi seinu ja kõik oli kuidagi ilusalt nostalgiline.