Kuna meie aeg Jordaanias oli väga piiratud, olime oma reisi üsna hästi ära plaaninud; spontaansusteks palju ruumi ei jäänud. Iroonilisel kombel tuli muidugi spontaanseid hetki rohkemgi ette kui tavaliselt ning kõik meie plaanid lendasid vastu taevast. Üllatused algasid juba lennujaamast väljudes, kui oma tellitud transfeeri ootama jäime. Jah, esimest korda elus oli mul transfeer tellitud! Paraku see aga välja ei ilmunud ning pärast tunniajast ootamist lontisime viimaks ammu ootavate taksode juurde. Kohalikud taksojuhid teatsid rääkida, et tegu on levinud petuskeemiga, mille õnge turistid reaalselt igapäevaselt langevad. Hea algus, eksole?
Jäime esimeseks õhtuks Aqabasse. Et Lähis-Ida täie raha eest nautida, otsisime õhtusöögiks kohe esimese falafeli putka välja ja reis oli juba täie ette läinud. Ausalt, toit on vähemalt 50% põhjusest, miks ma ikka ja jälle Lähis-Idasse tagasi lähen. Aqaba õhk oli rannikule omaselt soolane, Punast merd oli isegi mitme kvartali kaugusele tunda ja kuulda. Oli madalhooaeg, nii et tänavad olid vaiksed ning hinnad madalad, kuid temperatuur siiski julgelt üle 20 kraadi.
Hommikusöögiks sõime kilo hummust ja liikusime juba varakult linna bussijaama suunas, et oma lühikesest reisist maksimumi võtta. Paraku saime üsna halva üllatuse osaliseks, kui selgus, et kõik Põhja suunduvad bussid lahkusid juba hommikul kella 7-8 ajal ning enne järgmist hommikut uusi busse oodata ei olnud. Ei olnudki midagi parata — pärast tunniajast kauplemist otsustasime viimaks päevatakso võtta, mis viis meid nii Wadi Rumi kui õhtuks Petrasse. Hind oli aga Lähis-Ida kohta kallis, jäädes kuhugi 80-100€ vahemikku. (Võrdluseks Iraan, kus eratakso 15h ja 1000+ km puhul maksis 25€)
Wadi Rum asub Lõuna-Jordaanias ning on ilmselt üks Lähis-Ida kuulsamaid kõrbesid. Ma olen mingil põhjusel oma peas kõrbesid ülimalt üle romantiseerinud, mõeldes, et need on täis seiklusi, ajalugu, metsikuid kaamleid ja nomaadihõime. Kõrberiikides kohapeal peetakse seda aga kõige masendavamaks vaatepildiks: ainult liiv, ei midagi elusat. Ei ühtki taime, looma ega veesilma. Wadi Rumis hakkasin seda vaatenurka paremini mõistma. Et loomi mitte piinata, keeldusime me kaamelitega matkamisest ja jalutasime ise kõrbes ja kõrbekülakestes ringi. Kuigi maastikud olid sellegipoolest võimsad ja kõrbeküla elu kihas, siis erilist kultuurilist laengut see siiski ei pakkunud. Pärast mõnda Wadi Rumis veedetud tundi olime valmis edasi liikuma Petra poole.
Ajalooline Petra kaljulinn asub Wadi Musa külje all, kus käib tavaline igapäevaelu. Natuke mõjus lausa kummaliselt, et ühe maailmaime kõrval saab rahulikult kioskis limonaadi müüa. Wadi Musa elab peaaegu täielikult turismist ja see andis ka linnapildis tunda — terve linn koosnes vaheldumisi restoranidest ja hotellidest ning tänaval jalutas vastu rohkem austraallasi kui araablasi. Selle-eest toidud olid jällegi imehead: õhukesed naan-leivad küpsetati valmis elaval tulel laua kõrval ja asetati taldrikusse tulikuumalt; krõbedad falafelid sulavasid suus ja hummusemäed vähenesid hirmutava kiirusega. Suure taldrikutäie hinnaklass oli 4-5€ kandis, sest hummus-falafel on Lähis-Ida mõistes kiirtoit ja tihti ka kõige odavam roog menüüs.
Kuigi jõudsime Wadi Musasse pärastlõunal, ca 15-16 paiku, ei hakanud me enam Petrasse minema. Varasemad nõuanded ütlesid lausa, et Petra avastamise peale võib julgelt 2-3 täispäeva minna. Seega plaanisime öö Petra lähistel veeta ja päikesetõusu ajal muinaslinna avastama hakata. Me ööbisime ühes mu elu kõige fantastilisemas puhkepaigas — Little Petra külakese beduiinilaagris. Laagri näol oli tegu puidust soojustamata telkidega, kus magasime 4-5 baikateki all. Elekter lülitati kell 23.00 välja ja see oli ühtlasi ka öörahu aeg. Sooja vett oli duši all õhtul vahemikus 18.00-22.00. Enne öörahu sai aega veeta suures ühistelgis, kuhu mahtus julgelt sadakond inimest vaipade peale istuma ja teed jooma. Magusat araabia piparmünditeed voolas ojadena, konkreetselt kümnete tasside kaupa. Tee oli loomulikult tasuta, seda valmistasid ja jagasid meile kohalikud beduiinid elaval tulel, kes rõõmuga oma nomaadielu parimaid traditsioone jagasid. Kogu see laagrikogemus oli sürreaalne. Lausa nii sürreaalne, et järgmisel päeval lahkumast keeldusime ja endale veel ühe öö broneerida lasime. Beduiinilaagris veedetud päevad Jordaania mägede vahel — see oli tõeline unelm!
Rännakud mööda Euraasiat 